Kui inimene elab tõestades oma elu elamist, siis ei ole ta enese sündi inimesena veel vastu võtnud

Inimest jahmatas teadmine, et teine oli valmis selleks, et teda ei pruugi olla järgmises hetkes olemas. Kuidas sai inimene olla kindel teise peale, kes ei hoidnud temast kinni ega tundnud tema pärast hirmu – kui teine ei hoidnud inimesest kinni, siis ei saanud too ju olla valmis selleks, kui midagi juhtub ja seega ei saanud ta olla kindel, et mitte midagi ei oleks võinud juhtuda.Inimene ei saanud ise valida ega otsustada selle kogemuse üle – teine tegi otsuse ja teostas selle. Inimesel oli hirm teisega ühes olla, sest too ei pruugi küsida ega öelda, vaid teeb oma otsused ise ära sel hetkel, kui tema ise valib neid teha. Inimene teadis, et sel juhul ta ei jõua reageerida või ei oska-saa kohe iseennast kaitsta, et ise ennast alal hoida. Inimene ei usaldanud enam teist ja ta lõi enesele uskumuse, et käes on aeg, mil tema peab tõestama ise oma elu elamist – kui teist ei ole, siis järelikult peab inimene ise olema Mina Ise.See Mina Ise on kui jonniv laps, kes on olemas ka suure inimese sees. Kui selle inimese elus tuleb hetk, kus ta saab valida, kas olla ja teha koos teisega või eraldi, siis peab ta kinni oma otsusest. Tema peab tõestama iseenda võimekust elada ise oma elu ja selleks, et see kõigile näha oleks, tuleb tal teisest eraldi seista, sest ainult nii saab ta seda tõestada.