Põhjuseks, miks nii paljud partnerlussuhted katkevad, on see, et neid alustatakse kaalutlustel, mis neid pikemas perspektiivis ei toida. Kardame üksindust. Tahame, et keegi annaks meile seda, mida meie vanemad ei andnud meile. Loodame, et keegi aitaks majanduslikult toime tulla. Kunagi olid kõik need põhjused elukaaslast valides piisavalt head, kuid nüüd enam mitte. Ausalt öeldes soovivad kõik parimat, mida armastusel pakkuda on, ja keegi ei taha vähemaga leppida. Seega, kui alustame suhet, mille eesmärgiks on midagi muud kui armastada ja armastatud olla, siis on see ainult aja küsimus, millal muutume rahutuks ja rahulolematuks. Seejärel hakkame juba seda suhet rikkuma, seda torkima ja lõhkuma, ning lõpuks lõpetame teraapias, et parandada midagi, mis juba algusest peale ei toiminud.
“Kui inimestevaheline suhe ei toimi … siis see ei toimi, kuna seda suhet alustati juba valedel põhjustel.” Neale Donald Walsch “Jutuajamised jumalaga”Vähemalt viimased sada aastat ja veel mõned peale, on psühholoogid proovinud aru saada, mis motiveerib inimesi tegema neid asju, mida nad teevad. Sigmund Freud uskus, et see on meie alateadlik soov kogeda naudinguid, Alfred Adler arvas, et selleks on soov teenida lugupidamist kaaskondsete seas, Abraham Maslow aga, et põhjuseks on eneseteostuse vajadus ja Viktor Frankl uskus, et selleks on soov leida kõiges sügavamat mõtet.
