Vaimsuseks võib nimetada seda tunnetust, hoiakut, seisundit või suhestatust olemise ja enesega, milles inimene hakkab pöörduma, pöördub või jõuab kohale sügavamasse sisemaailma. Sisemaailma, mis on esialgu hädavajalikult peidus enese eest, sest Mina on veel toores, liiga uljas või arg. Sest ihu ja hing alles püüavad maailmaga kohaneda, et ellu jääda, kirjutab jooksufilosoof ja psühholoog Kristjan Puusild oma Facebooki lehel.
Vaimsus eeldab turvalisust, eneseteadlikkust, väge, usku ja ühenduse loomise, hoidmise võimet. Mõnes mõttes on see meile kõigile alati antud ja teisalt võime end kogeda sellest igavesti ära lõigatuna.Vaimsus on sellele peidusolevale ligi pääsemine, varjulisele valguse lubamine, hoomamatule vormi andmine. Enese vaimsusele avamine võib sündida läbi valu või abituse aga ka läbi ilu või armastuse.Vaimsuses ei ole pooluseid, õiget ega valet…
