Vaimsus eeldab turvalisust, eneseteadlikkust, väge, usku ja ühenduse loomise, hoidmise võimet. Mõnes mõttes on see meile kõigile alati antud ja teisalt võime end kogeda sellest igavesti ära lõigatuna.
Vaimsus on sellele peidusolevale ligi pääsemine, varjulisele valguse lubamine, hoomamatule vormi andmine. Enese vaimsusele avamine võib sündida läbi valu või abituse aga ka läbi ilu või armastuse.
Vaimsuses ei ole pooluseid, õiget ega valet… seal on vaid inimliku ja jumaliku, sureva ja elava tinglik vastandlikkus, mis sulatatakse üheks. Selle sulatamise õnnestumisel või ebaõnnestumisel ei peaks olema mõõtu ega hinnangut. Seal – tunnetuses, hoiakus, seisundis või suhestatuses – saab olla äratundmine, mõistmine, selgus, ühinemine… aga seni, kuni ollakse sinna teel, võime kohata ka vastupidist.
Allikas: Kristjan Puusild Facebooki leht
