Kas inimene on võimeline nägema, kui paljust jamast ta on tehtud? Tavaliselt mitte. Sest me olemegi jama. Aga jooksmine mõnes mõttes tõmbab jamast välja. Paljud jooksevad nii, et mitte midagi ei muutu. Mõned jooksevad samamoodi nagu nad 9-5ni tööl käivad.
Kui aga piisavalt kaua joosta, siis need kaitsemehhanismid lakkavad toimimast. Sellepärast, et ainuke mis järel on, on keha. Keha annab endast nii intensiivselt tunda ja siis on võimalik, et käib see “klõps” ja inimene lõpuks näeb, millisest jamast ta tehtud on. Kui inimene on sinnamaani jõudnud, siis on juba suur samm tehtud. See ongi zen.
Mis teeb jooksmisest mõtleva valdkonna, on jooksja ise. Jooksu kogemuse võiks jagada kolmeks. Nendeks on: jooksja, jooksu keskkond (kas loodus või tehiskeskkond) ja siis jooks kui tegevus ise. Nende kolme omavahelisest suhtest võiks alata midagi sellist, mida võiks nimetada jooksu filosoofiaks. Nii lihtsalt muidugi filosoofiani ei jõua. Kõigepealt tuleb sõlmed tekitada, need sisuda ja siis lahti siduda. Alles siis hakkab meil tegelikkuses sündima midagi, mis läheneb jooksu filosoofiale.
Inimeste jaoks on jooksmine reeglina lihtsalt üks spordiala, millega võib siis kas pühapäevasportlasena või siis natukene hakkajama inimesena tegeleda ja selle põhiline eesmärk on mingisugune tervislik seisund või selle parandamine. See on aga tegelikult pealispind.
Kui aga minna süvitsi ja hakata vaatama, mis siis ikkagi inimesega toimub, mis teda tänases ühiskonnas ikkagi jooksma ajendab, siis üsna pea me jõuame niisuguste motiivideni, mis ei olegi nii lihtsad. Inimesi panevad tihti jooksma mingisugused sotsiaalsed surved. Näiteks, et teised käivad jooksmas ja võiks ju ka alustada või et jooksmine peaks keha ilusamaks tegema. Need on siis ühed motiivid. Selliste sügavamate motiivideni iga inimene ei jõuagi. Ja seda sellepärast, et need esmased motiivid ja eelarvamus, mis tal jooksu suhtes on, kui ta ei ole sellega ise tegelenud, on tihtipeale nii tugevad ja mõnes mõttes ka nii põhjendatud, et jooksu sügavam sisu ja suhted, mis nende elementide vahel tekivad (jooksja, keskkond ja jooksmine), ei avanegi.
Kui inimene pärast oma pikka tööpäeva läheb välja, jookseb hästi kiirelt oma pulsi üles, jookseb oma pool tundi ära ja tunneb, et ta on higiseks saanud, et tal on raske ja siis ta tunneb, et on teinud trenni. Aga tegelikult mitte midagi tema elus sellest ei muutu. Peale teadmise, et ma olen midagi ära teinud ja võibolla on lihtsalt natuke parem tunne.
See viibki selleni, et jooksukogemus viib enesepetumehhanismideni, mida enamus inimesi ära ei taba. Inimesed ei peatu, et enesepetu üle järele mõelda ja sellepärast see toimibki väga hästi. See võti, kuidas seda kõrvalt näha või kuidas sellest edasi minna, jääb meie eest varjatuks.
Jooksus on nii naudingut kui kannatust. See sõltub väga palju sellest, kus see inimene, kes parasjagu jookseb, iseendaga on. Mis puudutab valu ja kannatust, siis meie kehal on piirid ja väga lihtne on jätta pooleli ning öelda endale, et see oligi minu keha piir. Tegelikult meil aga väga palju aimu sellest ei ole, kui kaugele võib see meie keha piir ulatuda.
Muidugi ei peaks siinkohal rääkima ainult kehast. Jooksukogemuse teebki eriliseks see, et kui meil tavaelus on kuidagi keha, vaim ja hing eraldi, siis jooksukogemuses, tänu sellele, et meie keha on väga intensiivselt kohal, tulevad sama inteniivselt kohale ka meie mõtted. See, mis jooksust sünnib, sõltubki sellest, kes me oleme ja kus maal me iseendaga oleme.
Mida kujutab endast jooksukogemus koos nende kolme elemendiga ja kuidas jooksja nendega suhestub?
Võiksime endale ette kujutada, et jooksukogemus või jooksmine on justkui üks teatrisaal. Jooksja siseneb sellesse teatrisaali ehk siis mingisugusesse keskkonda. See on mõnes mõttes suletud süsteem – on toolid, lava ja väike käik toolide vahel ja on uksed. Umbes midagi sarnast on ka jooksukeskkond.
On olemas erinevad paigad, kus joosta, paikadel on oma looduslik eripära, samamoodi ka on alati erinev ilm. Igal jooksul on omad nüansid. Ka aeg avaldab end jooksmise ajal meile teistmoodi. Ei ole lihtsalt olevik, minevik või tulevik. Meil on hetked, mida me tajume hoopis teistmoodi. See oleks siis justkui see teatriruum, millesse me siseneme.
Siis on jooksja. Jooksjaid on samuti igasuguseid. Kui kujutada ette, et jooksja siseneb sinna teatrisaali, läheb uksest sisse, kõnnib mööda vahekäiku alla ja läheb teisest uksest välja. Paljude jaoks sellega nende jooksukogemus piirdubki. Jooksu mõte on täiesti suvalises keskkonnas jõuda punktist A punkti B. Nende jaoks jääb ka tähelepanuta see, kas saal on tühi või on seal inimesi, kas seal on lava, kus toimub etendus.
On ka teine tüüp jooksjaid, kes sisenevad saali, jalutavad, märkavad seda, et saal on tühi, et on olemas lava ja istuvad. Nende sees on ootusärevus, nad tahaksid näha etendust. Inimese peas hakkab tekkima ettekujutus, et mis etendus seal sündima hakkab, millised näitlejad seal on.
On veel ka kolmas tüüp jooksjaid. Need on sellised, kes niipea kui nad sinna saali satuvad, hoolimata sellest, kas seal on inimesi, kas seal tükk käib, soovib ta ise sinna lavale minna. Mitte ainult seal laval olla, vaid luua kõike, mis sellesse etendusse kuulub.
Selline jooksukogemus, millest võiks hakata filosofeerima ja millest on mõtet rääkida, algab just nimelt selliste jooksjatega. Üldine järeldus kõigi nende jooksjate kirjelduste kohta võiks olla see, et jooks on mäng. Olenemata sellest, kas sa ei pane seda mängu tähele või osaled selles ise. Selles ongi pikamaajooksu võlu, et selles peitub võimalus, et midagi võib hakata juhtuma.
