Räägin seekord vaktsineerimisest. Sattusin nimelt ühel esmaspäeval rääkima Tallinna televisiooni saatesse “Naised, kes ei nuta” justnimelt vaktsineerimise teemal. Kui mind saatesse kutsuti, siis ütlesin kohe, et ma olen ilmselt kõige halvem inimene sel teemal rääkima. Sest mulle ei meeldi inimeste sildistamine ja vastandamine. Olen ise vaktsineerinud ennast ja oma lapsi, kuid olen vaktsineerimise vastane. Kõige rohkem hämmastas mind saate jooksul äsja aasta arstiks valitud Karmen Joller, kes esitas infot meditsiiniportaalidest, kordagi püüdmata mõista, mida teistel öelda on. Tunnustan kolmandat saatekülalist Ene Tombergi, kes siiski leidis, et peaksime inimesi rohkem teavitama.
Mille üle käib praegu vaktsineerimise kõige suurem vaidlus?
Vaktsineerimist peale suruvad arstid väidavad, et vaktsineerimisvastastel pole teaduslikult tõestatud fakte, et vaktsineerimine võib olla kahjulik. Muidugi, ei saagi olla, sest vaktsiinid on pidevas muutumises. Kui ka keegi suudaks ära tõestada, et üks või teine vaktsiin tekitab liiga palju tüsistusi, siis on see vaktsiin juba uuendatud. Seega kahjulikku vaktsiini enam ei süstita. Samas on kasutusel uued, mille mõju me ei tea.
Samas ei suuda ka vaktsineerimise pooldajad tuua ühtegi teadusartiklit, kus oleks öeldud, et Eestis praegu vaktsineerimiskava järgi süstitavad vaktsiinid oleksid kahjutud. Sest paljud on nii uued, et meil puuduvad pikaajalised read nende mõjude kohta järelduste tegemiseks. Kuidas saab anda hinnangu vaktsiinile, mida pole Eestis kunagi kasutatud ja mis on alles pool aastat tagasi loodud.
Aga ühte tunnistavad vaktsineerimispooldajadki: et meie hulgas on 1 protsent inimesi, kelle edasisele elule võib vaktsiin tuua väga rängad tagajärjed. Üks protsent pole pelgalt statistiline number. See on üks laps sajast. Piltlikult üks laps kolme kooliklassi peale muudetakse autistiks või tabab teda mõni muu tüsistus. Miks see nii on? Vaat seda peaksid arstid rohkem uurima, mitte inimesi süüdistama vääritus käitumises, oma laste ohtu seadmises ja riigi ohustamises. Igale emale on tema laps kallis.
Küll peaksid olema vaktsineeritud need täiskasvanud, kes puutuvad sagedamini kokku väikelastega, haigetega ja vanuritega. Ja eelkõige näiteks arstid, kes käivad sageli konverentsidel troopilistes maades.
Bioloogina jälgin ma praegu seda, millist kahju on toonud Eesti loomastikule marutaudivaktsiini lausaline külvamine Eesti metsadesse. Rebased ja kährikud on kontrollimatult levima hakanud, nad on viinud tasakaalust välja ennast väiksemate loomade arvukuse.
Ja ometi tapab neid nüüd valimatult kärntõbi. Inimene oma kõige kontrollimise ja muutmisega suudab teha väga palju kahju looduses. Vahel pöördumatult.
Praegune vaktsineerimispropaganda on agressiivne, ei ole valmis inimesi ära kuulama. Ometi võiks. Sest vaktsineerimisvastaste hulgas olevat suurem osa kõrgharidusega naisi. Ülikool õpetab inimesi kasutama teaduskirjandust, seda analüüsima. Ja kui vaja, oma väidete õigsuses kahtlema ning arvamust korrigeerima.
Kõige agressiivsem on praegu papiloomviiruse vaktsiini propaganda. Ja kuigi isegi teadlased tunnistavad, et Eesti valitud vaktsiin – Gardasil – ei ole parim valik, sest annab kaitse ainult 90% juhtudel ja ei ole nii väikeste kõrvalmõjudega, kui teine loodud vaktsiin, on praegu paljud ema fakti ees. Kas teha see vaktsiin oma tütrele, sest muidu elad hirmus, pidevas hirmus. Mitmed mu tuttavad on öelnud, et jumal tänatud, et neil ainult pojad on.
Aga tütarde emad on praegu hirmul, oled nagu vene muinasjutus ristteel, millel sildid “jätad vaktsineerimata, ootab surm” ja teil pool silt “vaktsineerid, pead hakkama puudega last ravima”.
Mis mind kõige rohkem hirmutabki on see, et kui oled oma kohustuslikud vaktsineerimised saanud ja osutub siiski nii, et sinu immunsüsteem on liiga nõrk, et nakkusega hakkama saada ja tekivad tüsistused. Kas siis on võimalik abi saada? Igaüks, kes on pidanud viimasel ajal arsti juures käima, teab, et eriarsti järjekorrad on vähemalt kahe kuu pikkused. Gardasili süstimisel on siiski kindel nõue, et end kontrollimas tuleb käia igal aastal. Kujutate ette, kui kõik vaktsineeritud otsustaks kontrollis käima hakata. Proovige täna saada endale günekoloogi või uroloogi vastuvõtuaeg – vaadake, millal järjekord teieni jõuab? Ja kui see aeg lõpuks jõuab, siis kas selle napi 20 minuti sisse mahub ka arsti selgitustöö vaktsineerimisest?
Mul on elus arstidega väga vedanud, ma olen kokku puutunud tohtritega, kes on mind ravinud terveks ka kõige rängematest tõvedest. Ma usaldan neid tingimusteta. Mul on hea perearst, keda ma ei pea küll sageli külastama, sest teen ka kõik endast oleneva, et terve olla. Minu arstid on olnud pühendunud, nad on arstiks õppinud sellepärast, et nad tahavad inimesi aidata. Ja kuigi nad on näinud elus lootusetuid juhtumeid, siis ikka, ka 20 ja 30 aasta pärast, tahavad nad inimesi ravida, ära kuulata ja aidata.
Autor: Kristel Vilbaste, bioloog-geneetik, loodusajakirjanik
