Kas kriis võiks meile ka midagi täiesti uut anda, meie elu vääristada? Oleme seni otsinud uut sooviga taastada oma elu võimalikult sarnaseks varasemaga. See püüd hoiab silme ees kujutluspilti, mis lähtub varasemast elust enne kriisi. Me keskendume sellele, mis tundus hea enne, kui olime kogenud kõike seda, mida nüüd teame. Kui pisut enam hakata mõtlema kogu kogemuse tähendusele ja sellest sündivatele uutele mõtetele, võime avastada kriisi tõelise anni ja väärtuse. Me oleme tõesti saanud kogemuse võrra rikkamaks. Kriis on kinkinud meile hindamatu varanduse, mida oleks kahju lihtsalt raisku lasta. Seda mõistes oleme astunud vääristamisfaasi, kirjutab Naatan Haamer oma raamatus „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“.
Kui oleme peale tõsiseid kaotusi juba jõudnud nii kaugele, et suutsime taastada oma elu samaväärsena endisega, on meis piisavalt südikust ka edasi liikumiseks. See tähendab, et pöördume oma mõtetes ja tähelpanekutes veelkord tagasi kaotuse ja sellele järgnenud kriisiprotsessi poole. Sedakorda on aga meil kavatsus otsida teadmisi ja tarkust, mida kogemus on meile andnud.
