Heidelbergi ülikooli füüsikateoreetik Christoph Wetterich kirjeldab võrguajakirjas arXiv avaldatud eelretsenseerimata kirjutises rangetele võrranditele toetudes universumi kosmoloogilist mudelit, milles galaktikad üksteisest ei eemaldu, kuid seevastu kõikide asjade mass aja jooksul kasvab.
Galaktikate kaugenemist ehk universumi paisumist on standardkosmoloogias järeldatud sellest tõsiasjast, et mida kaugemaid galaktikaid me teleskoobis vaatleme, seda punasemana paistab nende värv. Punasemaks mineku põhjuseks on peetud Doppleri efekti – kaugenevast valgusallikast meieni kanduvate valguslainete väljavenimist.
Kuid Wetterich juhib tähelepanu ühele teisele nähtusele, mis seda galaktikate värvimuutust seletada võib. Ainest kiirguva valguse värvus sõltub füüsikateooriate järgi ka aine elementaarosakeste massist. Kui kõigi aineosakeste mass oleks natuke väiksem, siis valgus, mida aine kiirgaks, oleks natuke punasem.
See ongi Wetterichi alternatiivkosmoloogia iva. Ammustel aegadel oli aine mass väiksem ja just seetõttu paistavad kaugemal asuvad galaktikad meile suhteliselt punasemad kui lähemad galaktikad. Kaugemaid galaktikaid näeme sellisena, nagu nad olid kaua aega tagasi, ja kaua aega tagasi oli Wetterichi järgi aine mass väiksem kui praegu.
Wetterichi mudelis on maailmaruum siis preagu staatiline ega paisu. Kunagi ammu ta Wetterichi arvutuste järgi siiski paisus, kuid nüüd enam mitte. Suur pauk ei ole tema mudelis aga mitte hetkeline sündmus, vaid on välja veninud sisuliselt lõpmatu pika aja peale mineviku suunas. Seetõttu ei ole Wetterichi järgi ka kogu universumi aine korraga ühes punktis koos olnud, või vähemalt on see koosolu tal lõpmata kaugesse minevikku lükatud. Ise leiab ta, et just see lõpmata tiheduse vältimine on üks ta teooria eeliseid.
Toimetas: Priit Ennet
Allikas: http://teadus.err.ee
