Valida ja välja öelda tuleb, et mitte mustrit segi ajada, oodatud samm ja vastus – igaüks teab oma osa ja järgib seda. Kes ei tea või ei pea mustrist, siis see hoitaks kõrval ja eemal – temaga ühes ei mängita. Iga uus on hirmutav, sest kui keegi ütleb või teeb teisiti, siis ei tea inimene, kuidas on õige reageerida, mis on õige vastus. Tal tuleb mõelda – kas eirata, ise valida ja korrata midagi vana või mõeldagi päriselt ise, kuidas on olla vaba ja teha ning olla täna esimest korda.
Avalikus ruumis inimene üksi ei vastuta, sest kontrollides on kõik piiridena paigas ja kohal ning kõik sujub ja just sellepärast tahab inimene minna sinna, kus keegi ei näe, mida ja kuidas tema teeb või on. Varjudes ja kardinate taga laseb ta ennast pingutava rihma vabaks ja on sellisena, kes muidu püsib peidus – inimene iseendana – see, keda teised päevavalgel ei näe.
Ennast kontrollides vaatab inimene teisi ja kontrollib, kas nood teevad sedasama või lubavad enesele vabadust. Kui kõik on näiliselt sama, siis võib inimene oma rahus olla, kui ei ole, siis tuleb tal minna ja ära öelda sellele, kes on üle ja kõrgemal – tema määrab vajadusel karistuse ja lõpetab sellega jama – inimene võib kergemalt hingata – tema täitis oma ülesannet ja hoidis kontrolli alles. Üksteist kontrollides on teadmine, et küll ühes hoitakse asjad joones ja liikumas, seltsis ei unustata ega kaotata, vaid jätkatakse kordamist, sest nii on koguaeg olnud, kui inimene ja inimese elu on sama – see on korduv muster.
Kontrolli on vaja, et säilitada kordused, sest uue valimine tähendaks mustri muutmist ja nii ei suudetaks enam algset joonist korrata, sest see lahustub ja jääb unustuse hõlma. Kui on aeg leida lahendus, muutub kontroll mustri kordamise üle aina tugevamaks – kõik tuleb väljajoonistada ülima täpsusega – et varjus püsinu ilmuks nähtavale ja pinge kasvades toimuks suurem ühine soov muutuda, et muuta. Tugev kontrolli viib selleni, et enam ei saa niisama lihtsalt olla – inimese enda ruumis jääb kitsaks, seal pole õhku, mida hingata, valvsad silmad jälgivad igat pisematki sammu, et ei oleks ühtegi eksimust ega kõrvalekallet.
Selles ajas ilmneb tee, mis viib algusesse tagasi. Mustrist settib välja see lugu, millest tänane lugu sai alguse. See on tee looni, mis aja kadudes vajus unustusehõlma ja seega tänases päevas enam ei mõisteta, miks tegelikult on muster oluline. Ajaga on muutunud tähtsaks muster ise, mitte selle nägemine, vaid selle kordamine, mitte loo mõistmine, vaid paigal seistes mustri uuesti esitamine. Oluliseks on muutunud tegevus – mustri kordus ja kontroll selle üle. Tehakse tõsiselt tööd eesmärgi nimel, et kordusi korrates hoida muster elusana ja seega ei mõisteta ning võetakse ohuna neid, kes küsivad Miks?
Inimene ei julge oma ajas teisiti valida ega teisale astuda, sest ta kardab lainetust, mis muudab olemas olevat – muudab mustrit. Inimene ei tea, kuidas ja mida ta siis tegema peaks – muster on tee, millel mõtlemata olla ja sellel kõnnivad ühes temaga teised, kes hoiavad samuti korda ja paigal püsimist. Kui kõik on seal, kuidas saab siis üks inimene teisale minna – seal oleks ta ju üksinda.
Inimene tunneb, et kontrolli all olles on temal vaja midagi teha ja ta järeldab, et seega ta peab tegema ning ta teebki seda, mida teised on juba enne teda teinud või teevad samal ajal tema kõrval. Kuid tegelikult on aeg vaadata loo sisse ja mõista olnut ning anda sellele vabadus – luba minna – vabastada ennast ja teisi mängimast üht ja sedasama lugu erinevates variatsioonides läbi erinevate aegade.
Unest üles ärkamine on raske, sest inimene ei saa aru, et ta ei ole oma elus ärkvel, sest kõik on nii reaalne – tal on silmad lahti, kuid tegelikult ta ei suuda neid avada. Ta näeb Maailma, kuid ta ei saa aru, et seda pilti on muudetud, sest ta ei oska vaadata tervikut, vaid seda osa, mis on parajasti tema ees ja see on täpselt see, mida ta usub, et SEE on seal. Inimene magab.
Kui inimene enam kaasa ei mängi, sest on astunud sellest mängust välja – küsides Miks?, siis ei anna ta enam endast ära jõudu mustri elushoidmiseks – muster muutub nõrgemaks ja inimene tugevamaks – muster ei hoia enam inimest enese kütkes ja uinutava hämaruse seest ärgates küsib inimene iseendalt – “Miks mina nii tegin, SEE ei ole ju mina? SEE ei tule ju minust endast, vaid väljastpoolt! Mina ise võtsin selle enese sisse ja tegin sellest enese eesmärgi!”
Inimeste aja loo sees on lugu, millest tänases päevas mängitav lugu, mida mustrina korratakse, sai alguse. Täna kestab edasi lugu, mis ootab lahendust – muster ei ole aare, mida igavesti kaasas kanda ja üha uuesti mängida, vaid kaart, mis viib tagasi aarde juurde – inimese vabaduse juurde, elada ise
oma tegeliku olemuse väljendusena – Hingena, kes kõnnib oma teel läbi erinevat elude ja aegade – Valges Valguses, Alguse Allikalt Valguse poole. See on teadmine, et Inimene ei ole korduv muster, vaid Valgus, milles on algus ja lõpp ühes – see on Igavikuline Aeg ja Aeg ehk Hing ise on ajatu.
Inimene ei taha lahti lasta uskumusest – ära olnud hetke saab uuesti korrata – ta püüab taas ja taas, sest ta näeb, et elu ja tema elu sees olev kordub omal moel üha uuesti. Korduvad nimed ja sarnased jooned, kuid mitte kunagi täpselt sama, sest eilne on nimi, mida kannab ära olnud aeg – see aeg, mida enam olla ei saa. Kordus on eilse alal hoidmine ja püüd seda samal kujul taastada ning selleks, et see õnnestuks teostab inimene enda poolt välja mõeldud reeglite järgi ja enda poolt seatud piiride sees kontrolli. Kõige selle taga on inimese Hirm, et kui ta ei korda ega kontrolli, siis ta ei tea, kes ta on, sest ilma kordusteta ei ole teda veel olemas olnud. Inimene ei näe ise ennast, sest avarus on ääretu ja valikuid selle sees, kuidas olla, on lõpmatult. Milline valib inimene olla, kui ta ei leia vastust küsimusele – Kuidas olla kordumatuna ise endale nähtav …
Autor: Marianne Umborg
Allikas: Mai-Agate Väljataga: mõni hing tuleb maale teadlikult suguvõsa mustrit tervendama
Otsi alati kontakti oma hingega
Luba oma südamel särada: sina oledki armastus
