Minu seekordsed mõtted ei ole kantud soovist jagada sulle teadmisi konfliktoloogia (conflict management) alalt ega tutvustada konfliktide tüüpe, tunnuseid või lahendamise meetodeid. Olen viimastel aastatel sõnastanud enda jaoks lihtsad reeglid, mis on aidanud mul suhtes ettetulevate pingeliste olukordadega silmitsi seista ilma, et ma kokku kukuks või põgeneks. Proovi järele – võib-olla aitavad need sindki.
Tunnista probleemi!
Olen aastakümneid konflikte lausa paaniliselt kartnud ning püüdnud ebamugavatest vastasseisudest ja sõnasõdadest hoiduda. Ka kõige argisema vaidluse puhul, mida suhtes ikka ja jälle ette tuli, tekkis mu peas katastroofihõnguline mõte “nüüd on kõik läbi”. Ma kartsin, et sõnad lõhuvad midagi, mida enam kunagi taastada ei saa. Lisaks tundsin valusat pettumust, sest ma ju nii väga lootsin, et seekord läheb hästi ja ma saan õnnelikuks.
Kui kardad vastasseisu, on muidugi kõige lihtsam eemale tõmbuda ja oodata, mis saab. Teha nägu, et kõik on hästi, et vaatamata juhtunule on meie suhe ikkagi ilus, et me saame kõigega hakkama ja kõigest üle. Nii ma tavaliselt käitusingi. Aga kehas oli pinge ja hing kannatas.
Esimene asi, mida saad teha, on leppida tegelikkusega: “Nüüd on see käes – meie kaks ei ole osanud toetaval ja taktitundelisel moel end teineteisele arusaadavaks teha ja nüüd tuleb meil tekkinud konfliktiga silmitsi seista”. Selles leppimises ei ole ohvrimeelset kannatust, vaid on rahulik otsustavus.
Pealegi annab probleemide tunnistamine kummaliselt kerge hingamise, kuna võtab ära vajaduse teeselda (sest ega eemaletõmbumine ja halva mängu juures hea näo tegemine probleemi olematuks muuda!). Psühholoog Tõnu Lehtsaar on öelnud, et konfliktid on nagu hingepeeglid, sest konfliktis käitub inimene vastavalt sellele, kes ta tegelikult on.
Konflikt sunnib tegelema oluliste asjadega – see sunnib endasse vaatama, selgelt oma soove ja vajadusi endale teadvustama ja ka partnerile sõnastama. Ja see on miski, mis on ausa ja armastava suhte vältimatuks tingimuseks.
Mind kannustab siin end kokku võtma veel üks kindel soov: ma tõeoolest ei taha enam kannatada!
Jää kohale!
Kas pole nii, et kui olukord kisub konfliktseks ja tekitab ebamugavat sisemist pinget, on lihtsaim tee põgeneda? Igaühel meist on oma põgenemise strateegia ehk viis, kuidas hiilime ära ebamugavast ja hoidume haiget saamast. Näiteks saame minna trenni, põgeneda tööle või lihtsalt ukse paukudes teise tuppa kõndida. Alati pole võimalik füüsiliselt lahkuda, kuid võib teha nägu, et midagi pole juhtunud, võib jonnakalt vaikida, võib mossitada ja telekat põrnitseda, võib häält tõsta, aga on neidki, kes raevunult rusikad käiku lasevad. Need on lapsepõlvekodust pärit harjumuslikud käitumisviisid, kuid oma destruktiivsuses ei too ükski neist konfliktile lahendust. Vastupidi – mõlema osapoole kannatus kasvab veelgi.
Kui oled järjekordsesse konflikti sattunud, püüa kinni see hetk, kui tekib mõte kasutada taas sulle omast harjumuspärast käitumisviisi. Teisisõnu, pane tähele, kuidas püüad mis tahes moel ebamugavast olukorrast pääseda ja vastutust mitte võtta. Jää seekord kohale! Anna endale ja oma partnerile vähemalt võimalus end väljendada ning teineteise mõistmise ja konflikti lahendamise suunas liikuda.
Tekita hingamisruumi!
Mida tulisemaks vaidlus läheb, seda enam kipub inimene oma “tõest” küüntega kinni hoidma. Ta ketrab oma peas soovitud lahendusvariante, on kärsitu ja plahvatusohtlik. See toob kaasa selle, et avaldame vastupanu absoluutselt kõigele, mis konfliktis esile tuleb. Nii liigume lahendusest aina kaugemale ja tekitame üha uut kannatust.
Sellisel hetkel on arukas tuua tähelepanu kehale ning hingata rahulikult ja sügavalt. Mark Williams kirjutab raamatus “Ärksus”: “Kehaga töötamine on targem, sest mõistus võib raskusega vastamisi seistes muutuda liiga eesmärgikeskseks. Mõistus tahab aidata, surudes negatiivsust alla või üritades häirivat probleemi meeleheitlikult analüüsida ja lahendada. Sellises olukorras on mõistuse uurimine lihtsalt liiga raske.” Seevastu kehale keskendudes tunned, kuidas su lihased üsna lühikese ajaga lõdvestuvad ja su ümber tekib hingamisruumi, et saaksid tekkinud vastasseisule pisut suurema distantsi pealt otsa vaadata. Olen üllatusega taibanud, et selles vabas ruumis mõistan palju paremini, mis on tegelik probleem minu ja partneri vahel ja mis on vaid minu sees möllav emotsioon. Ses ruumis olles on palju lihtsam partneri seisukohta mõista ja ka oma vajadusi väljendada.
Üks hädaline korraga
Olen oma endisele elukaaslasele väga tänulik ühe õpetuse eest, mida ma nimetan “üks hädaline korraga”. Vahel on nii, et paha tuju vajub ei tea kust peale ja matab enda alla. Sees on segadus, kurbus või pahameel, millel ei pruugi partneriga mingit pistmist olla. Asi võib puudutada hoopis tööd, vanemaid, lapsi või mõnd tobedat olukorda, kuhu olen juhuse tahtel sattunud. “Palun ole praegu minu jaoks olemas. Palun jää kohale ja püüa jääda rahulikuks! Ma olen hädas, ma ei tule endaga (või emotsioonidega või olukorraga) toime,” annan siis partnerile teada. Ega teisel inimesel pole sugugi lihtne niisuguses situatsioonis rahulikult kõrval seista, sest üldjuhul on meil seda üsna keeruline taluda, kui kallis inimene end kehvasti tunneb. Sõltuvalt enda lapsepõlvehaavade sügavusest või läbitöötamata süütunde tugevusest kipume kas partnerile õpetusi jagama, probleemi pisendama, oma täitmata vajadusi letti lööma või tõmbume lihtsalt eemale, sest “mis ta siis rikub kena laupäeva oma kehva tujuga?!” Aga mind ei aita sellisel hetkel ei nõuanded ega etteheited. Ma vajan, et partner jääks minu jaoks kohale ja lihtsalt pakuks mulle oma toetavat õlga.
Ja loomulikult kehtib sama ka vastupidi: minul tuleb hoolimata oma hetkevajadustest olla toetav ja jääda rahulikuks, kui tema enda sees toimuvaga parajasti hakkama ei saa. Korraga on vaid üks hädaline. Teise kohus on olemas olla ja toetada.
Kõige all on armastus
Üks kaunis mõte Eckhart Tolle (Konfliktist kontaktini: kuidas jääda kontakti, mis tervendab?
