"Viimasel ajal olen järjest rohkem tähele pannud, kui palju on meie seas katkiseid hingi. Pealtnäha on kuidagi kõik korras, elu toimib ja inimestel on optimistlik naeratus näol. Tegutsemistahe või mingi muu seletamatu jõud veab neid inimesi läbi elu. Kuid kuskil sisemuses laiutab tühjus, valu ja rõõmutus. Teiste valu on vahel nii valus vaadata. Tahaks väga, et kõik meist elaksid rõõmuküllast ja neile rahuldust pakkuvat elu. Milles siis asi, et see rõõm ja oskus elu nautida kuskil tee peal kaduma läheb? Eks elu ole vahel karm inimestega, räsib meid siit ja sealt. Kuid on olemas inimesi, kes hoolimata saatuse keerdkäikudest ja elu tormidest, oskavad siiski oma eluga rõõmsal meelel edasi minna. Nad oskavad midagi teha teisiti. Mulle tundub, et see on oskus olla iseendaga ühenduses, jätkuvalt armastada ennast ja hoolimata valusatest hoopidest ikka veel usaldada elu. Sellist hingejõudu on võimalik saavutada iseendaga heas suhtes olles", kirjutab Anu Linnamägi.
Nii nagu kõik teed viivad Rooma, nii viivad vaimses maailmas enamus probleeme lapsepõlve. Ma ei ole siiani näinud ühtegi teraapiasse tulnud inimest, kes varem või hiljem ei jõuaks oma probleemidega lapsepõlve. Tavaliselt juhtub see pigem varem kui hiljem.
