Nii nagu kõik teed viivad Rooma, nii viivad vaimses maailmas enamus probleeme lapsepõlve. Ma ei ole siiani näinud ühtegi teraapiasse tulnud inimest, kes varem või hiljem ei jõuaks oma probleemidega lapsepõlve. Tavaliselt juhtub see pigem varem kui hiljem. Kui järgi mõelda, on see isegi igati loogiline. Me sünnime siia maailma täiuslike väärtuslike armastusväärsete beebidena, puhta lehena. Me ei oska alguses teha mitte midagi siin elus. Beebil tuleb eluspüsimiseks ära õppida kõigepealt söömine. Vähe sellest, ta peab õppima ka selliseid iseenesestmõistetavaid asju nagu magama jäämine, kakamine, kõndimine, rääkimine jne. See on alles algus. Tegelikult tal tuleb hakata absoluutselt kõike õppima täitsa algusest. Kuidas ta seda teeb?
Ta teeb seda ümbritsevat jälgides ja siis nähtut tagasi peegeldades. Isegi täiskasvanuna käitume me tundmatus olukorras tihti teiste eeskujul. Me õpime jälgides. Kui beebi näeb oma vanemate silmis sära ja armastust, siis ta õpib end tundma armastusväärsena. Kui beebi vajadused rahuldatakse, siis ta saab aru, et ta on väärtuslik. Nii algab elukestev õppeprotsess elu kohta. Suhete toimimise kohta õpime samuti vanematelt või meid ümbritsevatelt lähedastelt inimestelt. Seetõttu on igaühes meis palju sarnasusi oma vanematega, sest nemad on meie esimesed ja kõige olulisemad õpetajad. Samuti mängivad olulist rolli sõbrad, kasvatajad, õpetajad jne.
Selle õppeprotsessi käigus võib päris palju olulisi asju minna valesti. Kui laps jääb ilma vanema armastusest ja hoolitsusest, siis see jätab temasse sügava jälje. Kui tütarlapsel ei ole isa või puudub turvaline suhe isaga või mõne isafiguuriga elus, siis tal on tõenäoliselt täiskasvanuna probleeme meessuhetega. Kui üks vanematest lahkub kodust ja vanemate suhe puruneb, siis paratamatult tunneb pisike inimene hüljatust ja sügavat valu. Kui laps on kogenud vägivalda, kas füüsilist või emotsionaalset, siis see jätab sügava jälje. Ühel hetkel kaob usk endasse, usk sellesse, et ollakse väärtuslik ja armastusväärne, suhe iseendaga hakkab logisema. Lapsepõlves juhtub meiega väga palju asi. Isegi kui pereelu on üldjoontes õnnelik ja harmooniline, võivad väikese lapse hinge valusalt puudutada pealtnäha tühised sündmused.
Sedasi kasvab see laps suureks ja saab täiskasvanuks. Kuid need haavad elavad temas edasi. Need ei ole kuhugi kadunud. Kogetud valuga hakkama saamiseks õpitud käitumismustrid hakkavad juhtima ta elu. Siin tulebki mängu hingehaavade tekkimisel olulist rolli mängiv asjaolu – tunded. Põhjus, miks lapsepõlves saadud hingehaavad jäävad kummitama meid terve elu, juhul kui neid ei tervendata, on oskamatus olukorraga ja selles tekkinud tunnetega tegeleda. Lapsel ei saagi veel olla seda oskust ja siin on tal vaja täiskasvanu abi. Kui seda abi ei saabu, siis kõik valusad tunded peidetakse kuhugi alateadvusesse ära, et nad ei saaks tulla haiget tegema. Lapse jaoks võibki mõni valu olla lihtsalt talumatult suur.
Milleks on meile antud tunded? Ikka kogemiseks! Tundeid tuleb tunda ja kogeda. Kuid tundeid on igasuguseid. Meeldivad tunded aitavad meil elu nautida ja neid on lihtne kogeda. Need on joovastavad ja vabastavad. Rasked ja negatiivsed tunded on valusad. Need ei meeldi meile. Parem on, kui neid ei peaks kogema. Kuid ometi on ka need tunded mõeldud kogemiseks. Nende tundeenergia tuleb lõpuni ära tunda ja siis see lahti lasta. Kui lasta alateadvusel toimetada ja otsustada, et miski asi on liiga valus kogemiseks, siis alateadvus peidab selle ära. Peidus tunne on ikkagi läbi kogemata tunne, see ei ole kuhugi kadunud, see on lihtsalt silme eest ära. Sedasi blokeeritakse tunded ja tekivad hingehaavad.
Laste puhul juhtub seda tihedamini, kui neil ei ole täiskasvanut, kellega arutada valulisi sündmusi ja kellega koos õppida oma tunnetega hakkama saamist. Vanem saab õpetada tunnetega toimetulekut vaid siis kui ta ise seda oskab. Üsna tüüpiline nähtus on öelda lapsele, et “ära nuta”, “ära karda” või et “pole hullu, see on tühiasi”. Sedasi me otseselt keelame lapsel tundeid tunda, kuigi tal võib selleks vägagi põhjust olla. Nii õpibki oma valusate tunnetega üksi jäetud laps ka täiskasvanuna oma tundeid eirama. Sedasi sünnivad lõpuks katkised hinged. Nii et ühte või teistpidi viivad probleemide juured ikka tagasi lapsepõlve. Isegi õnneliku lapsepõlvega inimestel on oma väikesed valud ja traumad, mis vajavad tervendamist.
Ma julgustan sind tegelema oma hingehaavadega. Veelgi enam julgustan sind tundma tundeid. Isegi viha, kurbus, nördimus, ärrituvus on lubatud tunded. Need peavad saama väljendust ja kogemist. Leia nende tunnete väljendamiseks turvaline ja konstruktiivne viis, kuid ära valeta endale, et kõik on hästi, kui tegelikult oled saanud haiget. Kui keegi käitub sinuga inetult ja see riivab sind, siis julge seda tunnet tunda ja väljendada. Sa ei pea teesklema, et see ei olnud midagi hullu. Kui keegi sõidab pidevalt sinu piiridesse sisse, ei austa sind või karjub su peale, siis ei ole vaja seda kuidagi õigustada ja pehmendada. Ole aus endaga, vaata mida sa tunned ja proovi aru saada, mida see tunne sulle räägib sinu kohta. Seejärel anna endale seda, mida vajad.
Võib-olla on sul vaja hakata enda eest seisma ja oma soove väljendama, võib-olla on sul vaja abi küsida, aga võib-olla vajad sa lihtsalt lapsepõlv läbi enesetervenduse.
Autor: Anu Linnamägi
Allikas: Lapsepõlves kogetud hingehaavad mõjutavad meie suhteid täiskasvanueas
Päranduseks armastus või allasurutud tunded?
Depressioon võib alguse saada lapsepõlvest
Vaata lisaks ka kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Pille Teearu raamatut “Tunneme tundeid”.
