Põrand peab olema pestud, sokid triigitud, pliiatsid sahtlis pikkuse järgi rivis, särgid kapis värvide kaupa nagu poeriiulis. Elu nagu pesupulbrireklaamis esitab meile suuri nõudmisi ja paljud (mitte siiski kõik, väidan omast kogemusest) saavad selliste standarditega mängleva kergusega hakkama
Perfektsionistid on praeguse aja edukultuse produkt. Või peaks ütlema sedapidi, et edukultus on perfektsionistlike isikuomadustega persoonide rammusa pinnasega taimelava?
Täiuslikkuseihalus on loomuomadus. Mitte tingimata kaasasündinud, pigem elu jooksul omandatud vajadus lennata kõrgelt. Võib-olla tuleb see lapsepõlvest, mil armastusele seati tingimusi, või püüab laps käituda oma edukate-kuulsate vanemate vääriliselt. Eelkõige on perfektsionistil suured nõudmised iseendale – ja just see muudab ta elu raskeks. Kui ta laseks oma sisekõne läbi kõlarite, siis kostaks sealt hitlerjuugendlik haukumine: “Ma pean hakkama saama. Täiuslikult. Ma olen kohustatud olema omakasupüüdmatu, armastav, meeldiv ja tore.”
Laias laastus võib perfektsionistid jagada kaheks selle põhjal, kui palju on keegi võimeline oma täiuslikkusetaotluses järele andma.
Normaalsed perfektsionistid on need, kelle kõrged standardid neid elus küll edasi juhivad, kuid kes on võimelised endale mõistusega aru andama, et mõnikord tuleb järeleandmisi ka teha. Teised, neurootilised perfektsionistid on need, kelle sisemine komandör aina nuriseb, et ikka pole veel piisavalt hea. Saab veel paremini. Tuleb rohkem pingutada. Saab hüpata veel kõrgemale, saab kirjutada veel ilusamini. Saab välja teenida veel rohkem tunnustust. Ainuke, kellelt perfektsionist oma soorituste eest kiidusõnu ei kuule, on ta ise. Tal on enda suhtes ebareaalselt suured ootused ja kui mõni neist ei täitu, on ta pettunud.
Normaalsed perfektsionistid on meie elu majakad. Neid seatakse eeskujuks nii naisteajakirjades kui ka juhtimiskoolitustel, nemad kirjutavad autobiograafiliste sugemetega raamatuid sellest, kuidas elus läbi lüüa, kuidas ületada raskusi, eelkõige aga – kuidas ületada iseennast.
Tippsportlastele on perfektsionism kui isikuomadus möödapääsmatult vajalik, sest ainult nii on võimalik sundida end igapäevasel nüristaval treeningul üha võimsamatele saavutustele.
Peaasi, kui vinti üle ei keera. Ühel päeval võib loomulikust tahtest asju korralikult ja põhjalikult teha saada sundmõte, mis toob kaasa sundkäitumise. Liigne vigade pärast muretsemine võib muutuda foobiaks. Vigu ei tohi teha! Sest mida siis teised minust mõtleksid? Just see hirmutav mõte teeb perfektsionistile raskeks abi palumise ja vigade tunnistamise. Seetõttu on nad meisterlikud nii tegelike tunnete kui ka viltulaskmiste varjajad. Perfektsionism on otsetee madala enesehinnaguni.
Kui enesega rahulolematus sunnib üle töötama, aina uuesti ja ümber tegema, siis võib sellega kaasneda läbipõlemine ja depressioon, alkoholism, sotsiaalfoobia, südamehaigused ja obsessiiv-kompulsiivsed häired, söömishäired (eriti anoreksia) ja enesetapp. Olgu, see loetelu oli minust õel. Kui teid ärevushood ja unehäired ei vaeva, siis ilmselt pole te eneseületamise ja enesesüüdistustega liiale läinud.
Kui aga paanika- ja/või ärevushäired kuuluvad teie ellu, siis võiks uurida, kui täiuslikus maailmas te elate. Loobuge mõttest, et teie väärtuse määravad teie võimed ja saavutused, õpetatakse Edmund J. Bourne’i “Ärevushäirete ja foobiate käsiraamatus”. Kuulake oma sisekõnet… ja vajutage off-nuppu – või vahetage kanalit. Lõpetage väikeste vigade ületähtsustamine. Töötage lihtsamate, reaalsemate eesmärkide nimel. Nautige ja lõõgastuge rohkem. Orienteeruge protsessile, mitte resultaadile. Teekond on tähtsam kui sihtpunkt. Keegi pole täiuslik. Las minna!
Autor: Tiina Jõgeda
