Sageli kiindume millessegi või kellessegi, sest kusagil sügavas sisimas kardame, et ilma nendeta pole me täielikud. Me kardame lasta endal minna tundmatu kohalolekusse ja tunneme, nagu oleksime ilma tolle välise omandita, inimeseta, elustiilita millestki ilma jäetud, eksinud või üksinda.
Mõned meist on end niivõrd nende asjadega samastanud, et kogevad neid oma tõelise identiteedina:
Ma olen selle-ja-selle mees (naine) ….
Ma olen õpetaja, insener, ettevõtja ….
Ma olen tallinlane ….
Minu suguvõsa on väga vana….
Minu lapsed on eeskujulikud õppurid….
Mul on auto/paat/maja…
Mina, mina, mina….. minu, minu, minu ….
Mõnikord saab see identiteet meie jaoks nii reaalseks, et ilma selleta kardame olla eimiski või eikeegi. Me kardame mitteolemist. Tegelikult juba lapsest saati suhtume kõigesse ümbritsevasse omanditundega – minu õde, minu vend, minu emme, minu auto, minu nuku ja tohutul hulgal minu-minu-minu. See minu-mentaliteet muutub aina sügavamaks, hõlmates aasta-aastalt üha suurema osa meie olekust. Täiskasvanuna tutvustamegi end ümbritsevate asjade või inimeste kaudu, saamata kätte tõde meie tegelikust olemusest. Kui õpime mittekiinduma, siis muutuvad igaveseks meie suhted väliste “asjadega” meie elus – meile kuuluvate esemetega, koduga, suhetega, elustiiliga, isegi omaenda kehaga.
Ego võitlus ja vastuhakk lahtilaskmisele
Meie egod hakkavad aga vastu, öeldes, et on loomulik olla kiindunud oma armsatesse, pühendada ennast tööle, investeerida oma elustiili, olla uhke oma saavutatu üle, pidada kalliks raskelt võidetud omandit, mille oled saanud aastatepikkuse pühendatud tööga. Muidugi on normaalne olla kiindunud kodusse, millesse sa oled pannud kogu oma armastuse ja hoole. Sinust oodatakse, et pead kalliks teadmisi, mida oled aastaid kogunud. Kuidas saab miski nii loomulik, nagu enda ja oma elutöö hindamine, hoida sind eemal tõelisest vabadusest?
Mõeldes sügavamalt omamise-võimalusele, siis saame aru, et miski siin elus ei ole täielikult meie oma. Lihtsad näited elust – uhke vaip või uued riided võivad hetkega kasutuks muutuda, kui määrduvad või lähevad katki. Meie kallis auto võib sekunditega muutuda sõidukõlmbatuks. Uskumused, millele oleme rajanud oma põhitõed, võivad uute faktide ilmnemisel puruneda kui tuhk ja tolm. Rääkimata sellest, kui kergelt võime ilma jääda inimestest enda kõrval.
Miski pole püsiv ja täielikult meie oma. Kõik on meile laenuks antud. Me oleme ainult Kõige Kõrgema vara haldajad. Need annid ei ole kunagi meie omad olnudki. Nad on alati olnud ainult laenuks antud. Kõik on vaid ajutine.
Kiindumus materiaalsetesse asjadesse
Kui teadvustame endale, et kõik on meile ainult laenuks antud ja võivad igal ajahetkel kaduda, siis muutuvad need asjad eriliseks. Nii füüsilised esemed, keskkond kui ka inimesed muutuvad eriliseks.
Kui oleme sellest aru saanud, hakkame märkama, et materiaalsed asjad meie elus võivad kergelt tulla ja minna ning terviklikkus ja tänulikkus, milles viibime, jäävad puutumatuks. Mõne aja pärast saab selgeks, et mitte kusagil pole püsivat omandiõigust – on ainult avaramas kontekstis tantsiv elu, mis on pidevas muutuses.
See omakorda sünnitab ebaisikulise leppimine sellega, et kalliks peetud asjad võivad vabalt meie elust lahkuda ja minna teistesse kätesse, kui elu nõnda soovib.
Tunneme, kuidas hakkame iga kingitust väga armastama, ometi ei puuduta selle lahkumine meid.
Kiindumus oma uskumustesse, õpitusse ja teadmistesse
Kõige nähtavam kiindumine toimub välistesse asjadesse. Aga see ei ole ainus kiindumus meie elus. On veel peenem, sama võimas, kuid salakavalam kiindumine, mis leiab aset meie sisemises elus – kiindumine oma mõtetesse, omandatud teadmistesse ja õpitud uskumustesse.
Paljud meist on saanud õpetust teataval alal, oleme koolitatud, õpetatud ja haritud. Ka elukogemus on meis tekitanud uskumusi, mida oleme hakanud tõeks pidama. Märkamatult oleme nendesse uskumustesse kiindunud, sest need tekitavad meis teatavat turvatunnet. Kui meil on kindel veendumus, et meie vaade maailmale ongi see, kuidas asjad tegelikult on, siis anname endale vaikiva loa elu mitte uurida. Pole enam vajadust vaadelda elu värske pilguga, sest meil on meie uskumused, millele toetuda. Kõik, mis ei ühti meie omandatud uskumustega, tembeldame valeks, mõttetuks või pettuseks. Anname kiirelt hukkamõistva hinnangu ja suhtume asjadesse tugeva eelarvamusega.
Aktsepteeritud reaalsus saab ballastiks, mis meie meeles hulbib, ja meie uskumused muutuvad vanglaks, mis ei lase meil kogeda vabadust, armastust ja tõde just praegu.
Tõepoolest, meie kiindumine omandatud teadmistesse võib takistada meil täiel määral elu kogeda. Me näeme kõike läbi oma uskumuste filtrite ja sel ajal, kui elu kulgeb rõõmsalt, imeliselt, ennast igal hetkel uuesti luues, takerdume meie vanasse – ainult sellepärast, et me ei loobu oma raskelt võidetud uskumustest.
Alles siis, kui heidame endast ära kõik, mille arvame olevat tõese, kõik, mida me teame, saab viimaks vabadus tundmatuses kättesaadavaks. Just siis, kui laseme lahti kogu oma teadmistest, saab ilmutada ennast lõpmatu tarkus.
Need, kes teavad, ei tea ja need, kes ei tea, teavad
Vabadust saab kogeda ainult mittekiindumise tühjuses: kui te pole kiindunud oma ideedesse, uskumustesse ja õpitud teadmistesse, kõigesse, mis on pelgalt meie mineviku tarbetust ballastist sündinud vaimsed konstruktsioonid ja mis võtavad meie tähelepanu ära sellelt, mis on alati olemas – käesoleva hetke värskus.
Teie õpitud oskused, omandatud mõisted ja kogutud uskumused on nagu pori teie reaalsuse tuuleklaasil – kui võtate puhastusvahendi ja pesete selle puhtaks, jääb teile kristallselge teadvustatus ja sätendav kohalolek.
Öeldakse, et need, kes teavad, ei tea, ja need, kes ei tea, teavad. Kui puhkate ilmsüütult valmisolekus mitte midagi teada, ilmutatakse tõde. Kõik see, millesse te olete kiindunud – olgu see vaimsete konstruktsioonide, uskumuste või oskuste sisemine maailm; või suhete, eluviisi või materiaalse vara väline maailm – kui te kukutate kogu oma teadveloleku selle sisse, kaotate silmist suurema konteksti, milles kõik ilmub.
Kõik on ajutine
Olge valmis suhtuma kõigesse oma elus kui laenatusse. Millessegi sellisesse, mis on laenuks antud, ajutine ja valmis igal hetkel kaduma. Kui me elame mittekiindumises, ei kao meie elukogemus kuhugi. Ei kao meie õpitud teadmised ega haihtu meie füüsiline maailm. Kõik jääb alles, aga meie jääme laialt avatuks ja lubame kõikidel ilmingutel kergelt läbi oma avatud teadveloleku tantsida.
Me võime rõõmu tunda oma eluolust ja kogemustest, nende üle suurt heameelt tunda ja ometi jääda alati teadlikuks palju suuremast kontekstist, mille sees kõik toimub. Niiviisi ei ole me seotud oma välise materiaalse maailmaga ega kuku oma sisemistesse mentaalsetesse konstruktsioonidesse. Kõik on vaba tulema pingutuseta teadvustatuse kaudu – pole klammerdumist, haaramist, küünitamist, pole samastumist, pole kiindumist.
Kõik meie elus oli alati ja on ka praegu laenuks. Tänutunne süveneb, kui oleme tänulikud nende inimeste, kogemuste ja asjade eest, mis meile laenuks on antud. Tekib äratundmine, et elu on tõesti põgus hetk ja iga hinnalist piiska sellest peab nautima.
Autor: Getter Orusalu
Artikkel on kirjutatud Brandon Bays on rahvusvahelise bestselleri “Rännak” (The Journey) autor.
29.-31. oktoobril toimub Tallinnas Rännaku Intensiivseminar, mis õpetab läbi kogemuse kasutama Rännaku metoodikat oma igapäevaelus. See lihtne, ent väga võimas meetod on ideaalne oma kiindumuste haarde lõdevendamiseks. Rännak on laias maailmas tegutsenud 20 aastat ja selle aja jooksul aidanud tuhandetel inimestel muuta oma elu mõnusaks pingutuseta olemiseks.
Tule Sinagi, avarda oma maailmapilti, lase lahti sellest, mis Sind enam ei teeni ning sukeldu sügavasse sisemisse vabadusse!
Uuri lähemalt kodulehelt Rannak.ee
Kuula ka Brandon Baysi intervjuud Alkeemia Akadeemia sündmuselt Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
