Tavaliselt on sellised inimesed ka omaenda sisemaailma ja luukeredega palju tööd teinud ning aitavad klienti mitte ainult raamatust loetud teadmiste, vaid ka oma kogemuse ja tunnetuse abil. Selliseid terapeute on vähe, aga neid on ja just nemad on kõige edukamad, sest nad saavutavad püsivaid tulemusi. Kui nad aitavad kliendil mõne traumaatilise minevikukogemuse ära lahendada ja vabastada emotsioonid, mida inimene on endaga mitukümmend aastat kaasas kandnud, kaob süütunne minutipealt. Rännakuteraapia on selleks suurepärane vahend. Soovitan kahel käel rännakuterapeudina Gerly Seppa, kelle tegemisi saad jälgida Facebooki lehel „Rännakuterapeut ja enesearengu mentor Gerly Sepp“.
Väga sageli määratakse endaga puntras olevale inimesele esimese asjana antidepressandid, uurimata, miks ja kuidas inimene sellisesse seisu jõudis või mis selle kõige taga on. Mina leian, et tablette on vaja üksnes siis, kui inimesel on juba enesetapumõtted peas ja ta ei ole enam igapäevategemistes adekvaatne.
Ma ei saa öelda, et ma ise olen piisavustunde sada protsenti üles leidnud. Ka mina tahan olla märgatud ja tunnustatud, ka mina soovin, et öeldaks mu töö kohta häid sõnu. Ma ei tea, kas lõplikku rahulolu igas hetkes üldse on, aga ma töötan selle nimel, et ma ei kardaks ebapiisavustunnet, vaid tean, et ma olen piisav ja alati hoitud.
Me kõik saame üksteise ebapiisavustunde vähendamiseks palju ära teha. Ootame tihti, et teised meile hea sõna ütleksid, aga võib-olla tuleks alustada hoopis teistele kiidusõnade jagamisest, ootamata, et keegi meie töid-tegemisi märkab või kiidab. Proovi ja vaata, mis juhtuma hakkab. Kiida last selle eest, et ta tuli ise koolist koju või ostis endale ise kooliasju: vau, sa oled juba nii iseseisev, ma olen su üle väga uhke! Kui sa ei ole oma pere peamine ülalpidaja, siis ütle oma kaasale, kui tänulik sa oled, et ta võimaldab teil elada sellist elu, nagu te elate. Jah, isegi siis, kui naabril on parem, sest mis vahet sel on, mis naabril on. Ütle talle, et ta ei pea nii palju pingutama, teil on kõik niigi hästi.
Kui sa annad kaasale märku, et ta on piisav, lõpetab ta arutu rabelemise ning hakkab looma kerguse ja rõõmuga. Kui üks pingutab nii et veri ninast väljas, aga teine on kogu aeg rahulolematu, siis ajab see esimese poole hulluks! Kas kunagi on üldse piisavalt?! Meis kõigis on miljon „viga“, mille eest me iseennast juba piisavalt materdame, ärme tee seda vähemalt teistele.
Näita, et sa märkad ka väikseid asju ja oled nende eest tänulik, et sa ei võta oma pereliikmete, sõprade või töökaaslaste panust enesestmõistetavalt. Nii ei teki neil tunnet, et nad ei ole piisavad. Kõik inimesed on piisavad.
Autor: Tiit Trofimov
