Valitakse tihti libedam tee, kui inimest valitseb häbienergia, mis tähendab tahtmatust olla ebapiisav või halb. Siis hakataksegi vassima ja varjama, et ennast paremana ning süütumana näidata ning mõni alustab enese õigustamisega veel enne kui talle midagi ette heidetakse. Kui sa tõesti oled süütu, siis ei peaks sul tekkima süütundeid, mis sinus selle heaolemise defitsiidi tekitavad, et sa seda pidevalt rõhutama pead.
Mul on üks sõbranna, kes üritab mind pidevalt ülevoolava kiitusega veenda, et ta peab mind piisavaks. Mina enda jaoks tean, et ma olen piisav, aga sõbranna sees on süütunded, kuidas ma näen läbi, et ta tegelikult mind piisavaks ei pea ning seetõttu tunnebki ta vajadust mind ülevoolavalt kiita.
Ma ise olen süüdistanud oma lähedast eluga mitte hakkama saamises, kuigi ta saab imetlusväärselt hakkama, aga tegelikkuses on olnud minu enda sees süütunded, et mul pole olnud võimalust ega tahet teda piisavalt juurde toetada. Seetõttu otsisin ma midagi, milles süüdistada teda, et tunda iseennast vähem süüdi.
Kui meil tuleb õigustada end läbi kiituse või läbi laituse, siis pole me päris kindlasti olnud enda ega teiste suhtes ausad. Süü ainus asukoht asub iseenda sees! Ja kõige piinlikum kogu asja juures on see kui inimest nähakse läbi, ta ikka õigustab end veel, aga on ammu oma valedega vahele jäänud.
Just hiljuti kuulsin pealt situatsiooni, kuidas “sõber” vassis sõbrale “Mina ei tea midagi…” stiilis juttu. No võta ennast kokku ja ütle asi ausalt ära, selle asemel, et kaotada eneseväärikus ja sõbra austus. Teised ei valmista meile piinlikkust. Piinlikkust saab valmistada inimene endale ainult ise, sest häbi tunneb see, kelle sees häbienergia (tahtmatus olla halb, tahtmine olla teistele meele järele, hirm saada süüdistatud) olemas on.
Mis hind on aususel, et paljud meist seda maksta ei taha? Kogu ühiskond on üles ehitatud võistlemise, hinnangute andmise, süüdistamise ja häbistamise alustaladele – kõik tahavad olla perfektsed ja parimad. Aga teate mis, perfektseid inimesi, kes kõigile meeldivad ja oskavad kõigi silmis täiuslikult elada, neid ei ole olemas! Igal ühel meist on omad standardid ning üheselt meie tõekspidamisi ja soove täita kõigil pole võimalik. Seetõttu ongi meil sõbrad ja “sõbrad”, inimesed, kes rohkem või vähem meeldivad. Ausus siia juurde võib maksta aga tõepoolest palju. Ausus maksab meile kätte suhted.
Me kardame aususega tasuda, sest me ei taha jääda kellestki või millestki ilma. Kartus millestki ilma jääda on aga ebakindluse mõõdupuu. Ausus tegelikkuses aitab meie kõigi aega ja energiat kokku hoida, sest kui sa oled aus, siis sinuga jäävad need, kes jääma peavad ning lahkuvad need, kes minema on määratud. Eelkõige on ausus sinu eneseväärikuse mõõdupuu. Aususega saad sa ainult võita. Sa kaotad oma elust õiged suhted ja sinu kõrvale jäävad kõige õigemad suhted. Win-Win. Aususel on võim positsioneerida kogu sinu elu.
