Kusagil oma teel oleme omandanud veendumuse, et meie jaoks ei ole armastust olemas. Taoline kogemus võib olla pärit erinevatelt eluetappidelt, aga kui see pärineb varajasest lapsepõlvest, pesitseb armastuse puudus me olemuses eriti kindlalt.
Viis, kuidas mind minevikus on koheldud, on saanud võimsaks sõnumiks selle kohta, kui palju ma inimesena väärt olen. Täiskasvanud inimene kohtleb ennast suures osas samasugusel moel, nagu tema elu tähtsad inimesed teda on kohelnud. Jätkan sealt, kus teised pooleli jäid.
Lähedased on mu väärtuse sellega määranud, kuidas nad on mulle armastust üles näidanud või näitamata jätnud. Kui minu kogemus on see, et mind on palavalt armastatud, olen vähehaaval oma armastusväärsuse kohta kinnitust saanud ja seda uskuma hakanud. Kui ma seda usun, suhtun endasse armastusväärselt. Hoolitsen enda eest, pean oma tundeid ja vajadusi tähtsaks ega salli teistsugust käitumist.
Kui mu osaks on aga langenud tugev armastuse puudus, siis ma ei oskagi muud oodata. Olen oma väärtusetuses veendunud ning ümbritsen end inimestega, kes mind halvasti kohtlevad. Ma isegi ei saa aru, et nad mind halvasti kohtlevad, sest olen sellega nii harjunud, et pean seda täiesti normaalseks. Seega valin endale abikaasa, kes on vägivaldne, alkohoolik või mind muul viisil halvustab ja ignoreerib.
Teised inimesed on mulle oma käitumisega öelnud, kes ma olen. See kehtib kõigi inimeste kohta, eriti aga puudutab see minu vanemaid, kes olid mu lähedal siis, kui ma alles eluteele asusin. Ma ei mõtle tingimata bioloogilisi vanemaid, mõtlen neid, kes kasvatasid mind kui minu vanemad.
Allikas: Tommy Hellsten “Saad kõik, millest loobud“, kirjastus Pilgrim
