Rahvusvaheline astronoomide rühm on nüüd selle superparve ulatust ja piire senisest täpsemini määratlenud ja kirjutab sellest määratlusest lähemalt ajakirjas Nature. Uurimisrühma juht on Brent Tully Ameerika Ühendriikide Hawaii ülikoolist, kes sai muidu tänavu just meie Jaan Einastoga maineka Gruberi kosmoloogia auhinna. Teadlased on superparvele ka ilusa nime pannud – Laniakea, mis tähendab hawaii keeles “suurt taevast”.
Nii, nagu muu hulgas ka äsja mainitud Jaan Einasto töödest teame, ei asetse galaktikad maailmaruumis kõikjal ühtlase tihedusega, vaid mõnel pool on neid koos tihedamalt, teisal hõredamalt. Mõnda kohta on moodustunud galaktikaparved. Need on jälle koondunud suurtesse kosmilistesse filamentidesse või keedesse. Neis kohtades, kus filamendid omavahel kokku puutuvad, paiknevad aga superparved ja üks niisugune superparv ongi siis see meie Laniakea.
Nagu Tully ja kaasautorite uurimistööst ilmneb, on Laniakea superparve läbimõõt 500 miljonit valgusaastat. Sellesse kuulub 100 000 galaktikat, mille kogumass on Päikese massist 100 miljonit miljardit korda suurem.
Tartu Observatooriumi kosmoloog Elmo Tempel ütleb ajakirjas Nature avaldatud kommentaaris, et universumi suure mastaabilise struktuuri kaardistamine aitab lahendada teisi maailmakõiksuse mõistatusi, näiteks saada aimu, kui suur on tumeaine tihedus, aga ka paremini mõista seda, kuidas on tekkinud galaktikad, sealhulgas Linnutee.
Allikas: http://teadus.err.ee
