2004. aastal uurisid USDA (USA põllumajandusministeeriumi) teadlased 100 erineva toiduaine antioksüdantide sisaldust ning nende uuritud õunad olid selle näitaja poolest 20 parima hulgas. Ka Eestis on uuritud õunte antioksüdantide sisaldust – Eesti Maaülikoolis uuriti 2006. ja 2007. aastal meil kasvatatavate õunasortide polüfenoolide sisaldust vilja koores. Leiti, et see oleneb ilmastikust ning varieerub aastast aastasse. Kõige paremaks Eestis arendatud sordiks hinnati “Krista”, tunnustati ka “Liivi kuldrenetti”, Valgevene päritolu sorti “Antei” ja “Talvenaudingut”. Leiti, et Eesti õunte antioksüdantide sisaldus on kõrgem, kui näiteks Poolast või Prantsusmaalt imporditud õuntel. Ning Maaülikooli teadlased rõhutavad ka, et kodumaiste õunte puhul on tähtis, et neid tarbitaks koos koorega, kuna antioksüdantide kontsetratsiooni on koores kõrgem kui viljalihas. Lisaks on õun üks väheseid puuvilju, mis Eestis säilib heade tingimuste korral peaaegu kevadeni, ilma et selle toiteväärtus oluliselt langeks.
Mida õunad sisaldavad?
Lisaks antioksüdantidele sisaldab õun suurel hulgal vitamiine, eriti C-vitamiini, kiudaineid ja kasulikke fütotoitaineid. Vett on õuntes 85-90%, valkaineid ainult 0,4%. ja rasva 0,3% (seemnetes). Õunte suhkrusisaldus kõigub olenevalt viljade küpsusastmest ja ulatub küpsetel viljadel 8,5-12%. Maitse oleneb ka suhkrute koostisest. Valminud õuntes on 2-3% viinamarjasuhkrut (glükoosi), 5-7,5 % puuviljasuhkrut (fruktoosi) ja 1,5-4,5% roosuhkrut (sahharoosi). Sahharoosirikkad õunad on eriti magusad. Säilitamisel suureneb lihtsuhkrute, glükoosi ja fruktoosi hulk, väheneb roosuhkru kogus.
Kiudainetest on õunte puhul oluline pektiinisisaldus. Pektiin on õunte rakumahlas lahustunult esinev tarrendaine. Seda on õuntes kõige rohkem koristusküpsuse ajal või veidi varem. Koristusküpsed õunad sisaldavad umbes 1,5% pektiini, tarbimisküpsetes, eriti aga ülevalminud õuntes on pektiinisisaldus tunduvalt vähenenud. Tselluloosi ja hemitselluloosi sisaldavad peamiselt õunakoored ja seemneümbrised, vähem viljaliha. See on toidus vajalik toidu mahu suurendajana ja soolte tegevuse soodustajana.
Õuntes leidub peamiselt õun- ja sidrunhapet. Need on toitumisel väga tähtsad, soodustades ainevahetust ja võttes osa kudede ning rakkude ehitamisest. Ühtlasi soodustavad happed viljade säilimist, sest roisubakterite areng on happelises keskkonnas tõkestatud. Hapete hulk on õuntes 0,16-1,1%. Õunte maitset mõjutab suurel määral hapete ja suhkru vahekord.
Õunte mineraalainete koguhulk on 0,4-0,5%. Rohkesti on kaaliumi ja magneesiumi, vähesel määral kaltsiumi, fosforit ja rauda. Eriti oluline on õunte mikroelementide sisaldus: siin leidub mangaani, vaske ja joodi, mis paljudes toiduainetes puuduvad. Neid on rohkem õunaseemnetes, vähem viljalihas ja koores. Õunte mineraalained annavad organismis soodsa aluselise jäägi.
Õuntes leidub vähesel määral kõiki vees lahustuvaid vitamiine ja isegi veidi rasvas lahustuvaid. Nii on neis B1-, B2-, PP-, P-vitamiini ja teisi, kuid kõiki üsna väikestes kogustes. Oluline on aga õunte C-vitamiini sisaldus. Selle hulk kõigub eri õunasortidel 8-26 mg vahel. Hästi säilinud, mitte närtsinud õunte vitamiinisisaldus on vähe muutunud, samuti ei vähene õunte vitamiinisisaldus toiduvalmistamisel eriti palju.
Milleks õunad head on?
Õunad aitavad paljude haiguste ja terviserikete puhul.
Kõrge vererõhk – õun aitab kehast ülearuse keedusoola ja vee välja viia, mõjudes vererõhku alandavalt.
Kolesterool – pektiin seostub soolestikus rasvadega, mis alandab kolesterooli taset. See ennetab katu teket veresoontes ning selle kaudu vähendab südame-veresoonkonna haiguste riski.
Peavalud – õuntes sisalduvad toimeained leevendavad migreeni ning kui eelmisel õhtul tarbitud alkohol ennast peavaluga meelde tuletab, alusta hommikut paari õunaga.
Vähk – õunte fütotoitained ennetavad ja võitlevad vähiga, kiudained aitavad ennetada soolestikuvähki. Ameerika vähiliidu teadlased on leidnud, et flavanooliderikaste õunte söömine aitab vähendada kõhunäärme vähi riski 23%. Cornelli ülikooli teadlased on identifitseerinud õunakoores mitmeid ühendeid, mis pidurdavad vähirakkude kasvu maksas, soolestikus ja rinnakoes.
Õunaseemned sisaldavad sarnaselt aprikoosituumadele amügdaliini, millele on omistatud tugev vähivastane toime. Kuna see laguneb organismis mürgiseks sinihappeks, siis on hoiatatud, et õunaseemneid ei tohiks palju süüa. Kuid selleks, et saada õunaseemnetest ohtlikku kogust sinihapet, on neid vaja ära süüa kordades suurem hulk, kui ükski inimene reaalselt võimeline on. Öeldakse, et mürgistuse tekkeks tuleks ära süüa 100 ploomi või aprikoosi seemet, mille amügdaliini sisaldus on 3%. Õunte puhul on see alla 0,8%.
Diabeet – kõigest üks õun päevas aitab vähendada II tüübi diabeedi tekke riski 28%. õuntes sisalduvad veeslahustuvad kiudained aitavad vähendada tugevaid veresuhkru kõikumisi.
Soolestik – seedimishäirete ja kõhukinnisuse korral söö enne lõunasööki üks õun, sest see reguleerib bakterite paljunemist sooltes. Kiudained aitavad käärsooles kas liigset vett absorbeerida või seda lisada, normaliseerides seedimist kõhukinnisuse ja -lahtisuse puhul. Kiudained aitavad leevendada ka ärritunud soole sündroomi, mida iseloomustab kõhukinnisus või -lahtisus, kõhuvalu ja gaasid.
Hambad – üks lõunasöögijärgne õun mõjub tihti paremini kui hambaravi – õuna närimine puhastab hästi hambavahesid, suurendab süljenäärmete tööd ja vähendab bakterite hulka suuõõnes.
Alzheimeri tõbi – loomkatsed on näidanud, et õunamahla joomine aitab ennetada Alzheimeri tõbe ja võidelda ajurakkude vananemise ilmingutega.
Parkinsoni tõbi – on leitud, et inimesed, kes tarbivad kiudainerikkaid toite, on paremini kaitsud Parkinsoni tõve eest. Samuti aitab seda ennetada õunte antioksüdantide sisaldus.
Immuunsüsteem – antioksüdandid, eriti punastes õuntes leiduv kvertsetiin, aitavad tugevdada immuunsüsteemi ning õuntes leiduv C-vitamiin toetab seda omalt poolt veelgi.
Allikas: Telegram.ee
