Mõtteeksperimendi raames võiks küsida esmalt tuhandelt inimeselt, kas nad eelistaksid võimaluse korral fikseeritud tööaega või paindlikku töökorraldust. Teine küsimus võiks uurida, kas antud vastus oleks olnud erinev enne Covid-19 pandeemiat. Usutavalt pooldatakse rohkem vaba graafikut ja selle valiku populaarsus kasvas pärast paariaastast kaugtöö kogemust. Enne pealesunnitud isolatsiooni toetuti ju sagedamini arvamusele, mitte kogemusele.
Pole teada, kuivõrd rajaneb järgnev oletusele ja praktikale, aga uuringutest selgub, et paindlikku töökorraldust tõstetakse kõrgemale isegi palga suurusest. Võimalik, et tööaja kasutamise paindlikkus tuleneb inimese reflektoorsest valikuvabaduse eelistamisest. Selle näitlik ilming on eelistada kahest kauplusest seda, milles on suurem kaubavalik, kuigi reaalselt sooritatakse oste pigem väiksema valiku puhul. Nähtust uurinud psühholoog Barry Schwartz avaldas teemat käsitleva raamatu pealkirja all “Valiku paradoks“.
Piisavalt mõjusa kaugtöö kogemuse tõttu on jõudnud kätte aeg käsitleda paindlikku töö ootuste vastavust tegelikkusele. Valminud on isegi esimene põhjalik raamatu mahus käsitlus, mille pealkiri on hoiatavalt “Paindlikkuse paradoks“. Autor on Ühendkuningriigi Kenti ülikooli sotsioloog Heejung Chung.
Erinevaid uuringuid koondavas väljaandes hoiatatakse, et suurema paindlikkusega töökorralduse puhul tehakse üldiselt tööd rohkem ja kauem. Töötajad mõtlevad töövälisel ajal rohkem tööga seotud mõtteid. Viimast võib teadmustöökeskse töö ajastul pidada samuti töö tegemiseks.
Saksamaal 32 000 töötajaga tehtud analüüsist järeldus, et vabalt oma tööaega kontrollivad töötajad tegid nädalas keskmiselt neli tundi lisatööd. Sellega seoses peaks eristama, kas tulemust mõõdeti tükitööle iseloomulike tootlike tulemuste või tootvale tegevusele kasutatud aja põhiselt. Tootlikkus pole ju ajas ühesugune.
Üldiselt on teada, et esimesed tund kuni paar kuluvad töö ettevalmistamisele ja muudele, otseselt mittetootvatele tegevustele. Seejärel algab tootlik faas, mis kulmineerub mõne tunni pärast tootlikkuse näitajate maksimumina ja hakkab seejärel langema. Töövõime muutuse graafiku kontuur meenutab külgvaates elevanti, kelle pea on paremale poole, tähistamaks kõrvade kohalt kõrgeimast punktist algavat mööda “londi” kurvatuuris kuvanduvat tootlikkuse langust.
Tööandja huvides oleks hea tasustamine enne langust katkestada, kuna sealt edasi saab sama raha eest üha vähem tulu. Juhul kui töist tulemust mõõdetakse absoluutse tulemina, milleks on tihti just vaimne töö, tasub tööandjal lasta töötajal toimetada nii kaua kui võimalik.
Vaba töögraafiku ja kaugtöökorralduse puhul paistab suurema kasu kogujaks olema tööandja, kes ei pea sakslaste näitel täiendava nelja tunni töö eest palka maksma. Samas ei tasu olustikku üle lihtsustada. Vaimse töö tulemuslikkust on ju enamasti raske mõõta, kui selleks ei ole koodiridade või loometeksti maht. Selle asemel on selleks tavaliselt ülesande lahendamine, ükskõik kui kompaktses vormis seda ka lõpuks ei esitataks. Näiteks öeldes tööpäeva lõpuks kas otsustava “ei” või “jah”.
Teisalt on pigem tööandja kasuks, kui töötaja tegeleb talle antud ülesandega kauem ja teeb seda erinevates olukordades, nagu poes, autoga sõites või isegi lapsega mängides. Mänguolustik on just vaimse, leidlikkust ja loomingulisust nõudva töö puhul kasulik, sest ideed ilmutavad end pigem vabamas õhustikus kui tööaegses pealesunnitud rutiinses rütmis.
Naistel tasub olla vaba töökorralduse suhtes ettevaatlikum. Mainitud Saksamaalt kogutud andmetest ilmnes, et kodust töötavad emad tegid rohkem tasustamata tööd, kulutades lastehoiule võrreldes kontorisse tööle jäänud emadega kolm tundi rohkem. Enamasti oma töötuba omavatest meestest erinevalt on kodust töötavate naiste töökoht tavaliselt köögis või mõnes muus kohas, kust nad saavad jälgida lapsi.
Lisaks ootavad lapsed emadelt rohkem tähelepanu kui töötavatelt isadelt. Isegi kui tööjaotuses võib esineda kohati erinevusi, on naistel üldiselt vähem võimalusi kodutöid vältida.
Ajakirjale Wired antud intervjuus märgib valiku paradoksi kirjutanud raamatu autor, et praegu tegutsetakse veel illusioonis. Riigid kujundavad tööaja seaduseid suurema vabaduse kasuks ja tööandjad teevad sama oma haldusalas. Teadlased näevad aga üha sagedamini, et inimesed, kellel oli suur autonoomia selle üle, kus ja millal nad töötavad, ei asunud tegelikkuses sellisel tõotatud maal, kus on parem töö- ja eraelu tasakaal ning rohkem vaba aega.
Kodust töötamise võimaldatud vaba töögraafik mõjutab ka edutamist. Karjääriredelil edenetakse teistega koos olles. See tähendab töö kontoris tegemist, mitte koduseintega varjatud isolatsioonis.
Heejung Chung osutab kire ärakasutamise teooriale, mille kohaselt võimaldab kirg töö vastu töötajal ise end ära kasutada, aga ka töise kire varjus saavad teised teda ära kasutada. Tegemist on inimese universaalse omadusega, mis ei sõltu riigist ega kultuurist. Nõnda võib rääkida reaalsest probleemist.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.
