Inimesed on harjunud heaoluühiskonnaga ja võtavad paljusid mugavusi iseenesestmõistetavalt. Planeet Maal on meile aga sõnum – need asjad ei ole enesestmõistetavad. Inimkond on irdunud oma juurtest, ehk kontaktist loodusega. Armastusest looduse vastu. Tasakaal loodusega on ammu kadunud, me elame ainult looduse arvelt. Pikas perspektiivis on sellel kohutavad tagajärjed. Kui me kiiresti õppust ei võta, kavatseb Emake Maa meid siit minema pühkida, et seejärel sajandite jooksul vaikselt tervenema hakata ilma selle saastava seltskonnata.
Kliimakriis on teema, mis sageli inimestega vahetult ei resoneeru. See on midagi kauget ja hoomamatut. Protsessid looduses arenevad aeglaselt, loodusõnnetused leiavad aset sageli kusagil kaugel. Teema kerkiks inimeste teadvuses esikohale alles siis, kui me ise oleme otsapidi hävingu sees. Aga siis on juba hilja midagi ette võtta…
Ometi tuleb inimkonnal selle teemaga silmitsi seista, varem või hiljem. See tähendab loobumist kõigist harjumustest ning suuremat tähelepanu kõigele, mis vahetult meie ümber on. See tähendab täielikku muutust senistest arusaamadest elus. Saabuks tõestus, et kapitalism, majanduskasv, pidev tarbimine ja ressursside kulutamine ei tööta. Materialism ei tööta, see ei ole elu mõte – kogu see info lihtsalt karjuks näkku.
Aga ometi annab see kõik võimaluse inimkonnale vaimselt avarduda. Siin me ei räägi enam lihtsalt surmast, siin räägime kõige hävimisest meie ümber – teised inimesed, ühiskond, tsivilisatsioon, loodus, materiaalsed asjad. Isegi kui läheb väga halvasti ja meil ei õnnestu apokalüpsist üle elada, on veel võimalik vaadata sügavikku ja mõelda, mis on tõeliselt väärtuslik isegi olukorras, kus kõik on kaduv.
Autor: Henrik Nurste
Loe lisaks: Kuidas mõjutab kliimasoojenemine Eestit?
Uuring: inimkond moodustab vaid 0,01% kõigist elusolenditest, aga on hävitanud 83% kõigist imetajatest
Palmiõlitööstus hävitab paradiisi
Leonardo DiCaprio: kõiki meie planeedi elusolendeid ähvardab tõsine katastroof
