Klammerdumine toob kaasa kannatusi

Sündmuste toimumise mõte on see, et sa neid kogeksid. Kui sul on nende kogemisega raskusi, siis siin ongi õppimise koht. Mis õigus sul on reaalsuse külge klammerduda, või sellele vastu hakata? Sina reaalsust ei teinud, ja sa pole siin olnud miljardeid aastaid, mis selle reaalsuse lõid.

Põhiküsimus pole mitte see, kas sulle mingid asjad meeldivad, vaid see, miks sa osade asjadega ei lepi. Põhjus on õigupoolest lihtne: sest sa ei suuda neid seedida. On raske lasta osadel kogemustel lihtsalt mööda ujuda, ilma et tekiks mingi residuaalne segadus.

Kuid sul tuleb õppida, kuidas seda teha. Sa õppisid tennist mängima. Õppisid klaverit mängima. Õppisid seda, teist ja kolmandat, vahest isegi rehkendama. Alguses sa ju ei osanud neid asju. Kindlasti oli alguses ebamugav. Ka hing õpib. Sina enda sees, teadvus, saab õppida reaalsuse kogemist.

Et seda teha, ei tohi sa vastu hakata. Muidu tõukad sa kohe reaalsuse eemale. See ongi aktsepteerimine: mitte vastuhakkamine. See on otsus täielikult lasta reaalsusel kulgeda otse su olemuse kõrgeimasse dimensiooni. Lõpuks see, millest loobud, ongi su enda vastuhakk reaalsusele. Õpid laskma reaalsust endasse isegi siis, kui selle voolamine sinusse tundub ebamugav.

Sama kehtib ka positiivsete kogemuste, nagu liblika, puhul. Keegi meeldiv isik ütleb sulle: „Tead, sa tõesti meeldid mulle. Oled väga ligitõmbav ja ma naudin sinuga koos olemist.“ See on sedavõrd kena kogemus, et klammerdud otsemaid nende kuuldud kaunite sõnade külge.

Too inimene on ammu juba läinud, sina aga oled paigal. Sa ei suuda oma tööle keskenduda, sest su meeles pulbitsevad muljed viivad tähelepanu kõrvale. See on vastupidine siin ja praegu olemisele, harrastad seal ja siis olemist. Sul oli äsja imeline kogems ja sa rikkusid selle. Sa rikkusid selle klammerdumisega, nagu kogemuse liblikastki. Rikkusid selle, kui lõid ühe elukogemuse suhtes eelistuse. Nüüd, iga kord, kui telefon heliseb, ja helistajaks pole too isik, kes kenasid asju sulle ütles, pettud.

Teadvusta endale, mida sa tegid. Keegi ütles sulle midagi head, aga sina ei tulnud sellega toime. Sa ei võinud kena kogemust lihtsalt sellena võtta. Selle asemel klammerdusid sellesse oma peas ja kaotasid meelerahu.

Kui ükskõik kumma – kas vastuhaku või klammerdumise – puhul oma tahtejõudu kasutad, nood jäänukmuljed jäävad sinusse kinni. Oled loonud oma meelde lausa kihi, mis su samskara’sid, mineviku lõpetamata mustreid, kinni hoiab. Selgub, et need klammerdumise ja vastuseisu aktid määravad su elu kvaliteedi. Meelde kinni jäänud muljed segavad su teadvusel käesoleva hetke reaalsusele keskendumist. Vähe sellest, et need samskara’d su peas lakkamatult sind eksitavad, sa ei saa ka kunagi kogeda, kes sa tegelikult oled.

Mälu ja samskara vahel on tohutu erinevus. Nii nagu su arvutil on mälupank, on see ka su mõistusel. Meeleorganite poolt vastuvõetu kokkupressitud kujul säilitamine mälus on mõistuse loomulik funktsioon. Ladustatud mälestusi saab juba väga väikse tahtepingutusega esile kutsuda. Saad kellegi nime teada, ja see lähebki pikaajalisse mälupanka tallele. Kui näed toda inimest uuuesti, tuleb ta nimi enamasti vaevata meelde, ehkki vahel nõuab see veidi tahtepingutust. Need on üsna tavapärased mälumehhanismid.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Michael A. Singer raamatust „Köidikuist vaba elu“.

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.