Kersti Kivirüüt toob oma raamatus lugejani Aserbaidžaani mineviku ja oleviku, musta kulla lõhna ja keerulised inimsuhted, erinevate epohhide ja isiksuste ristuvad saatused ning ehitab põnevad ühenduslülid Eesti ja Aserbaidžaani vahele. “Tuulte linnas” on thrillerlikku põnevust, ajalugu ja sotsiaalseid suhteid. Käsikiri võitis 2017. aastal kirjanduskonkursil “Bestseller” ilukirjanduse kategoorias esimese koha. “Bestseller” on kirjastuse Pilgrim poolt korraldatav konkurss, et mitmekesistada Eesti raamatumaastikku ja julgustada hea sulega autoreid, kellele kirjutamine on pigem hobi kui igapäevatöö. Juba sel suvel peaks “Tuulte linn” ilmuma ka aserbaidžaani keeles.
Tuulte linnas” põimuvad põnevate kihtidena nii Läänemere kallastel kui kaugel Aserbaidžaanis muinasaeg, saja aasta tagused sündmused, 80ndad ja tänapäev. On ajaloolisi kirjeldusi, fakte, fantaasialendu, tragöödiat ja draamat. Seal on väga suurtes summades äri, poliitikat, laste ärakasutamist mustas äris, laste päästmist, vabatahtlikku tööd, armastust, sõprust, julmust ja manipulatsioone. Sinu seniseid kirjutisi on žanrikriitikud määratlenud kui “etnothrillerit”. Kuhu sa oma verivärske “Tuulte linna” iseenda jaoks paigutaksid?
Ega ma väga ei mõtle enda loomingu žanripaigutuse peale ja usaldan täiel määral siin kirjandusteadlasi. Võtan omaks nii “thrilleri”, “etno” kui ka “horrori” sildid. Mulle endale meeldib lugeda teoseid, mille süžee on üles ehitatud mõistatuse lahendamisele – kriminullid, müsteeriumid. Püüan ka oma teostega tabada just sellist ülesehitust, rohkem tegevust, vähem tegelaskujude sisekaemust ja suhtedraamat.
Sa kirjutasid kümmekond aastat tagasi Tartu ülikoolis õppides eestlasest Robert Puurist oma seminaritöö. Rober Puur oli 20. sajandi alguses Aserbaidžaani välja rännanud eesti südikas ärimees, kes ehitas üles ja oli osanikuks mitmes tollases naftasuurtööstuses. Lisaks oli ta ka Eesti konsul Aserbaidžaanis. Kas jõudsid Aserbaidžaanini just tänu sellele seminaritööle või on see maa sinu südames juba kauem tuksunud?
Kümmekond aastat tagasi sain tänu Avatud Eesti Fondi Ida-ida programmile tuttavaks seltskonna aserbaidžaani juristidega, kes tulid Eestisse laste õiguste kaitse praktikaid uurima. Tänu sellele tutvusele õnnestus mul tõesti Bakuus uurida arhiivis sealse eesti seltsi tegevust. Sümpaatia Aserbaidžaani, selle ajaloo ja inimeste vastu kasvas aga läbi Euroopa Noorte noortevahetuste. Kuuste Kooli noortel õnnestus Aserbaidžaanis käia kahel korral, ühel korral saime Aserbaidžaanist noori Eestisse kutsuda. See, et “Tuulte linna” Anneliis on Euroopa Noorte vabatahtlik, on minupoolne lugupidav reveranss Euroopa Liidu noorsootööpoliitikale, mis on aidanud ühe väikese maakooli noortel nii võimsalt maailma avardada.
“Tuulte linna” soovib välja anda Bakuu Eesti Selts. Millal saab tänavu trükisooja “Tuulte linna” ka aserbaidžaani keeles lugeda?
Olen tõesti väga tänulik Eesti aserbaidžaani kogukonnale, eriti aga Sanam Aliyevale niivõrd aktiivse huvi eest. Praeguse seisuga on leping sõlmitud Aserbaidžaani kirjastuse Teas Pressiga raamatu väljaandmiseks Aserbaidžaanis. Siinkohal on hea võimalus tänada vana head sõpra Nadir Adilovit asjaajamise abi eest ning Teas Pressi mänedžeri Luiza-Mariya Babadjanovat erakordselt operatiivse ja meeldiva suhtluse eest. Praeguste plaanide järgi on kavas raamat aserbaidžaani keeles avaldada südasuvel. Aserbaidžaani sõprade eest lisan siia juurde „inshallah” (kui jumal tahab – toim).
Kuidas su raamatud sünnivad? Kas kirjutad kindla “režiimi” järgi? Kui kaua „Tuulte linn” sündis kokku, nii peas kui tunnetuslikult su enda sees, kuniks paberile vormistus?
Minu pilgu läbi on autor nii-öelda universumi teener, kes vahendab nähtamatud sõnumid inimmõistusele hoomatavasse keelde – kirjandus, maalikunst, helikeel, tants, draama jne. Kuuste Koolis õpetajana töötades meeldis mulle aeg-ajalt üksi koolimajas ringi kulgeda ja lasta pähe tulevatel piltidel vabalt voolata, vanal mõisamajal oli palju lugusid rääkida.
“Tuulte linn” hakkas ka vormi võtma eeskätt assotsiatsioonidest, mis sündisid Aserbaidžaanis aega veetes. Nii kultuurilooliselt tihkeid paiku külastades kui ka luues sõprussuhteid väga huvitavate isiksustega. Mul on tavaks panna kirja etüüde pildikestest, mida ümbritsev maailm mulle pähe istutab. Kui mõned etüüdid hakkavad kokku kõlama, siis see ongi pikema loo alge. “Tuulte linna” etüüde hakkasin kirja panema juba kümne aasta eest.
Kust sa oma ainese võtad? Kas sulle antakse vaimusilmas pilte ette või tugined diplomeeritud ajaloolasena oma juttudes ajaloolisele tegelikkusele ja hakkad siis enda mõttelennuga liha luudele kasvatama?
Nii ja naa. Nagu eelpool mainisin, lähtub tõuge hakata kirjutama lugu emotsionaalsest impulsist ja spontaansetest pildikestest. Elu ennast trehvab mu raamatutes päris palju. Minu sõpradel ja tuttavatel peaks mu raamatuid lugedes olema päris palju avastamisrõõmu. „Tuulte linnaski” on mitmeid päriselus nähtud ja kogetud episoode, näiteks stseen, kuidas Rufat jookseb mererannal edasi-tagasi, et Anneliisi khazri-lainete küüsist kuivale maale kutsuda.
Ajaloolase haridus on raamatute kirjutamisel tänuväärne pagas. Kuigi väga ortodoksselt range ma faktidega ei ole, pigem püüan luua usutava fooni ja kui fakt segab fiktsiooni, siis toon teaduse ilma suuremate südametunniste piinadeta kunstile ohvriks. Igaks juhuks rõhutan, et mängu ajaloolise kontekstiga luban endale vaid kirjanikuna. Ajalooõpetajana ei tuleks selline kergemeelsus kõne allagi.
Mida sa igapäevaselt lisaks kirjutamisele teed ja kas “kirjanikuks saada” oli juba sinu lapsepõlveunistus?
Kusjuures algklassides käis kirjanikuks saamise soov peast läbi küll. Toonane eesti keele õpetaja Silvi Luik aga ütles, et kirjanikuks võib saada iga ameti kõrvalt. Väga mõistlik näpunäide tema poolt. Olen tegutsenud haridusvaldkonnas nüüdseks juba kaheksateist aastat nii õpetaja, noorsootöötaja kui ka haridusametnikuna. Kõige vingem amet selles loetelus on kahtlemata õpetaja ja hetkel olengi otsimas võimalusi õpetajaametis jätkata.
Elan kogukonnaliikmena kaasa ka Kuuste Kooli tegemistele. Praegu näiteks pakub väga suurt rõõmu Kuuste näiteringi edu lavastaja Kaija Maarit Kalveti juhendamisel. Aprillis etendab näitering Petrozavodskis teatrifestivalil “Kuldvõtmekesed” Faehlmanni muistendeid. Kogu kooli kogukond on sellele üritusele õla alla pannud, nii lapsevanemad, vabatahtlikud kui ka piirkonna eraettevõte Raitwood. See, kuidas maakool terve küla käima tõmbab, on sõnulseletamatult vinge. Vabal ajal tegutsen jõudumööda ka Naiskodukaitses, olen Tartu jaoskonna tegevliige.
Raamatud võivad olla kasvades ja oma teel püsides olulisteks eeskujudeks ja toetajateks. Kes on sinu elus olnud eeskujud ja õpetajad, olgu siis inimeste, raamatute või ka elusündmuste näol?
Tagasiulatuvalt tundub, et minu kui autori käekirja on kujundanud esmajärjekorras etnomõjud. Ilma pikema jututa on üheks suuremaks kirjanduslikuks mõjutajaks Juhan Jaigi “Kaarnakivi”, aga ka kogutud eesti muistendid. Näiteks “Tark mees taskus”. Kindlasti on etnotunnetust kasvatanud ka koolivaheajad Suurekõrve metsatalus Lahemaal koos kompaniitäie sugulastega. Sellesse aega mahuvad tegevused, mida toona ei sallinud, aga mille kogemust nüüd väärtustan, näiteks heina- ja võitegu, ja ka tegevused, mis toona tundusid lahedad, aga nüüd erakordselt ebamõistlikud. Näiteks lahtiste sandaalidega Hara rabas ringi trookamine ning laudakatuselt sõnnikuhunnikusse salto viskamine.
Gümnaasiumi ajal mõjutasid minu etnomaailmapilti kaks karismaatilist isikut. Folklorist Marju Kõivupuu, kelle juures käisime Tartu 8. Keskkooli kirjandusklassi õpilastena rahvaluuleringis, ning dramaturg Kulno Süvalep, kelle juures käisin vahel koolist poppi tehes külas. Andsin talle lugeda enda kirjutatud näidenditekste. Süvakas jõi teeklaasist viina, rääkis vanu lugusid Tartu kultuurielust ning andis asjalikke näpunäiteid minu draamatekstide viimistlemiseks. Fenomenaalne vanahärra oli. Alles tagantjärgi olen mõistnud, et tänu nendele külaskäikudele oli mul privileeg olla Kulno Süvalepa õpilane. Loetelu võiks jätkata. Tõin ära valiku kõige väärtuslikumatest mõjudest.
Kas ja kui, siis miks sinu arvates raamatute lugemine on oluline?
Loomulikult on. Armastus kirjasõna vastu on minu arvates terviklik ja universaalne nähtus. Mul on raske ette kujutada inimest, kes ise loob tekste, aga ei oska nautida teiste autorite loodut.
Võib-olla on sul endal veel midagi, mida ilmtingimata lugejaga jagada soovid?Loodan, et „Tuulte linn” annab võimaluse rääkida keskmisest rohkem Aserbaidžaani ilust, võlust ja ka valust.
Intervjueeris Ursula Zimmermann
Vaata Kersti Kivirüüdi raamatu “Tuulte linn” kohta lisa kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
