Ainus, millest ta kohe aru saab, on see, et tal on hirm. Ta ei tea, keda ta võib usaldada ja keda mitte. Füüsiliselt nõrgana ja psüühiliselt haprana alustab ta eneseleidmise teekonda, mis on täis painajalikke flashback’e, hirmu ja ebakindlust. Naabermajas elava Oliveri abiga hakkab ta kild killu haaval avastama, mis viimase paari aasta jooksul – temalt ära võetud aastate jooksul – toimunud on.
Järgnevalt katkend raamatu algusest. Peategelase füüsiliste ja psüühiliste kannatuste kirjeldused läbivad kogu teost, hoides pinget ja jätkuvat uudishimu saamaks teada, kes ta on ja mida temaga on tehtud.
Ettevaatlikult ajan ennast pimeduses istuli, tundes, kuidas mu puusanahk valusalt põranda ja keharaskuse vahele jääb. Ma tahaks niuksatada nagu haavatud loom, ent ma ei suuda oma kuivanud suud lahti rebida ja ainus, mis sealt välja tuleb, on summutatud piiksatus, mis lõikab valusalt läbi mu häälepaelte.
Õudusega üritan ma meenutada midagigi. Midagigi, mis tõi mind siia – ja midagigi, mis sundis mind häälepaelad valusaks … röökima?
/—/
Mu pea tundub imelikult raske, kuum. Instinktiivselt tõstan käe, surudes oma külma peopesa kulmude vahele. Ent mu käsi liigub edasi, üle mu pea … ja jääb järsku paigale. Mu juuksed on maha aetud? Või mulle lihtsalt tundub, et need peaksid pikad olema? Ma tunnen, kuidas mu käsi alla langedes pidurdamatult väriseb. Lõuad tugevalt kokku surutud, kohendan ennast veidi mugavamalt istuma, kummardun ettepoole ja haaran teise käega värisevast käest, surudes seda tugevalt oma reie vastu.
“Üks … kaks … kolm …” Endiselt oma häälepaelu kasutamata loen mõttes kümneni. Mul on tunne, et olen seda varem korduvalt teinud. Käsi, mis hetk tagasi oli pidurdamatult värisenud, on nüüd paigal ja kombib mu reit. Kare, linane ürp, mis jätab jalad põlvist allpool paljaks. Külma eest see igatahes kaitset ei paku.
Ma lasen oma valutavatel silmadel jälle kinni vajuda ja tõmban läbi ninasõõrmete sügavalt sisse ümbritsevat õhku. Miski selles lõhnab tuttavalt, turvaliselt, võib-olla isegi koduselt. Koduselt?
Lõpuks ennast poolküürakile püsti ajades tunnen ma igat viimast kui lihast oma kehas karjumas. Mis minuga toimub?
Arstide ja terapeutide sõnul on peategelase Angelikaga toimuv tõepärane ja usutav. Reelika, kust on pärit sinu teadmised meditsiini valdkonnast? Kas oled ise õppinud mingit meditsiiniga seonduvat eriala või on suur teene su meditsiiniõest emal?
Mõne meditsiinilise küsimuse tekkides konsulteerisin tõesti emaga. Minu enda teadmised piirduvad elust õpituga ja raamatutest loetuga. Ja elust õpitu on pigem see, et kui sa vähegi lahtiste silmadega ringi käid, siis peaks ju nägema, mis meie ümber toimub. Mulle meeldib vaadata suurt pilti ja näha miljonit pisikest detaili selles. Seisata korra tänaval, lase inimestel üle tee minna ja vaata neile järele – sellel naisel seal on külm … ja tema … tema kõnnak … diagnoosi ei pane, aga tõenäoliselt on tal probleem puusaliigestega.
Psüühiliselt muserdatud noor naine, kelle enese(taas)leidmine on üsna hirmutav. Miks just selline teema? Kas on mingi konkreetne seik elust või kohatud inimestest või kuuldud lugudest, et sündis Angelika lugu?
Tegelikult otsisin ühe teise loo jaoks läbivat teemat. See oli lihtsalt uudisnupuke, pealkiri, mis teiste pealkirjade seas silma jäi. Keegi põgenes kusagilt hooldekodust. Noh, ikka juhtub. See haaras mind kuidagi endasse ja mul tekkis kohe oma nägemus.
Mullu aprillis, kui ilmus sinu esimene raamat pealkirjaga “Jälitatav”, ütlesid, et sul on pooleli neli käsikirja. Kas “Ära võetud” oli üks neist? Palju praegu on pooleli ja kui kaugele on arenenud toona pooleli olnud lood?
Jah, “Ära võetud” oli siis just see, millega alustasin. Praegu on pooleli jälle neli käsikirja ja need on oma arenguga rohkem kui poole peal. Ma tean, mis neist saab, mis seal veel juhtub ja kuidas need lõpevad. Samas, hiljuti ärkasin hommikul üles teadmisega, millest ma järgmises raamatus kirjutan. Mis tähendab seda, et juurde tekkis veel üks pooleliolev käsikiri. Kontsept uuest maailmast on loodud ja jääb nüüd korraks ootele. Üritan ennast distsiplineerida ja kirjutada enne üks asi valmis ja alles siis edasi liikuda. Tegelikult on see raske, sest uusi lugusid pritsib kogu aeg peale. 🙂
Tundub uskumatu, et enne esimest romaani oli su pikemaks kirjatööks keskkooli lõpukirjand 20 aastat tagasi. Mis juhtus, et avastasid endas nii intensiivse loomingulise külje?
Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Vahel on tunne, et see suur arhiiv, mis meil kõigil peas on, on nüüd õige arhivaari saanud.
Milline on sinu kirjutamise metoodika? Kas teed plaani, visandad tegelased jne?
Kindlasti on oluline plaan, ent see sünnib töö käigus. Miski peab andma selle esimese tõuke. Mõni karakter, sündmus, hoone … Siis tekib sinna ümber oma maailm, tekib juurde tegelasi, kohti. Reaalsed kohad üritan läbi käia ja üles pildistada, et tajuda selle olemust. Tegelastele otsin alati juurde näod, iseloomu, millega ta hakkama on saanud või mida juba korda saatnud. See kõik on eraldi välja kirjutatud ja joonistatud.
Su eelmisel romaanil oli ka testlugeja, kelleks on üks sõbranna. Kas tema luges ka äsja trükist ilmunud põnevikku “Ära võetud” ja millised olid ta kommentaarid su uuele teosele?
Jaa, sama sõbranna. Muide, ta ei ole ühtegi käsikirja saanud lõpuni lugeda, sest talle meeldib paberilt lugeda, aga materjali, mida printida, on päris palju. Printisin talle esimesed 70 lehekülge ja ta võttis need kaasa, et pilk peale visata. Ta helistas mulle kohe, kui oli lõpuni lugenud. Tema esimene kommentaar oli: “See on õudust äratavalt hea!!! See on psühholoogiliselt pingeline, samas kaasahaarav ja põnev. Nii põnev, et kannatasin janu, sest ei tahtnud lugemist katkestada!”
Palun sõbrannal alati erilist tähelepanu pöörata loogikavigadele. Kuna ta töötab teatris, siis arvestan tema tähelepanekutega väga. Näiteks kui keegi minu tegelastest üritab ennast imelikus poosis põrandalt püsti ajada, siis sõbranna käest olen õppinud, et see situatsioon, need liigutused tuleb endal ka läbi mängida.
Sinu debüütromaani “Jälitatav” tegevus toimub Ghanas, kus rahu ja vaikust nautima sõitnud Rebeka kogeb sootuks vastupidist ning tal tuleb sealt lausa põgeneda. Millist tagasisidet oled saanud “Jälitatava” lugejatelt?
Tagasiside on väga positiivne. Kuna “Jälitatava” lõpus jäi tegelikult kõik lahtiseks, siis minu käest küsitakse pidevalt, kas ja millal on tulemas teine osa. Spekuleeritakse, kes tegelastest siis ikka surma sai ja kas üldse sai keegi surma. Jätsin selle kõik õhku rippuma peamiselt sellepärast, et paljud inimesed hakkavad raamatut lugema viimasest peatükist. Naljatades võiks öelda, et kiusu pärast tegin nii. Ja täna võin öelda, et “Jälitatava” teine osa on üks pooleli olevatest käsikirjadest.
Mis on olnud su enda lemmikraamatud eri aegadel?
Kooliajast on kindlasti Tammsaare “Tõde ja õigus”, Lutsu “Kevade” ja Tolstoi “Sõda ja rahu”. Ühesõnaga – klassika. Mäletan, et mingil hetkel lugesin nii palju, et lasin nii mõnestki kodus olevast meditsiiniõpikust silmadega üle. Siis tuli lugemises pikem paus, polnud lihtsalt aega. Viimasel ajal loen enamasti inglise- või saksakeelseid originaale. Mul on tunne, et tõlkes läheb mingi osa autorist kaduma. Hetkel on mul juba tahvlisse tõmmatud C. J. Boxi “Off The Grid”.
Reelika Lootus on kirjanikunimi, sest Reelika praegune perenimi on hoopis Paul. Tegelikult ei ole Lootus siiski väljamõeldud nimi, sest see on tema neiupõlve perekonnanimi. “Naeran siiani, et nüüd olen lootusetu,” ütleb Reelika.
Reelika elab koos kolme lapse, koera ja kassiga Kuusalus palkmajas, kust avaneb vaade männimetsale. Mingi osa aastast veedab ta perega Aafrika riigis Ghanas, kus töötab tema sakslasest abikaasa. “Lapsed ja loomad hoiavad mind pidevalt tegutsemises ja pakuvad ainest kirjutamiseks. Olen kohutavalt soojalembeline. Minu jaoks on siinsed talved üle elada paras katsumus. Hea meelega pakiks igal sügisel kohvrid ja sõidaks ära Ghanasse, ent tahan, et lapsed saaksid oma koolihariduse Euroopas. Ma ei ole kindel, kas päriselt ja kogu aeg tahaks Aafrikas elada. Hetkel on lihtsalt hea kuu või paari kaupa seal akusid laadimas käia.”
Reelika on töötanud müüjana, raamatupidajana, laojuhatajana ja suurfirmas regioonijuhina. Viimastel aastatel on ta olnud koduperenaine.
“Olen kindel, et hullumeelselt lahedal lapsepõlvel koos oma kahe venna ja sõpradega siin Kuusalu metsade ja niitude vahel on oma osa minu romaanide sünniloos,” ütles Reelika. „Võid vahel leida mind imelikest kohtadest katsetamas uusi teooriaid või esitamas võõrastele mõttetuna tunduvaid küsimusi. Ajal, mil ma parasjagu klaviatuuri ei togi, tegelen enamasti spordiga, loen raamatuid, laulan ja reisin. Viimased Ghana-reisid said tõukeks ka mu esimese raamatu “Jälitatav” (2015) sünnile.”
“Ma usun, et Reelika Lootuse nime kuuleme kunagi ka rahvusvahelises raamatumaailmas,” ütles kirjastuse Pilgrim juht Tiina Ristimets. “Ta on noor ambitsioonikas naine, kellel on olemas anne, julgus ja tahe areneda. Lisaks valdab ta suurepäraselt oskust panna oma kirjutatud ridade vahele see salapärane “miski”, mis ei lase raamatut käest panna, enne kui lugu läbi.”
Autor: Einar Ellermaa
Allikas: Elutark
Uuri lisa Alkeemia lugemisnurk. Reelika Lootuse thriller “Ära võetud” pakub põnevust ja närvikõdi.
