Chicago Rushi ülikooli neuroteadlane Robert Wilson korraldas ainulaadse uuringu. Tema uurimisrühm jälgis vabatahtlikke vanemas eas inimesi, kes lasid igal aastal testida oma mälu ja vaimset võimekust.
Lisaks pidasid katsealused päevikut selle kohta, kui paljud nad lugesid raamatuid, kirjutasid kirju, mängisid malet, käisid muuseumis ja teatris. Samuti olid kõik inimesed täitnud küsimustiku oma lapsepõlve ja noorusaastate harjumuste ning hobide kohta.
Katses osalenud inimestest ligi kolmsada suri. Keskmiselt olid nad siis 89 aastat vanad. Pärast surma sai Wilson uurida vabatahtlike aju ning otsida sealt vanadusnõtruse ja mäluhäiretega seotud anatoomilisi muutusi – ajukoore mahu vähenemist, haiguslike valguliste naastute ja mikroskoopiliste veritsuste teket.
Uurija jagas katsealused vastavalt nende harjumustele erinevatesse rühmadesse. Selgus, et neil, kes kes elu lõpus kõige vähem kirjutasid, lugesid ja näitustel käisid halvenes mälu pea poole kiiremini kui nendel, kes olid nii-öelda keskmiste vaimsete harjumustega. Kõige paremas vormis püsisid need, kes tegid vaimset tööd lapseeast kuni elu lõpuni.
Aju-uuringute põhjal tuli välja, et umbes kolmandikku vaimse võimekuse taandarengust sai selgitada ajus tekkivate muutustega, olgu selleks siis insuldijärgsed kahjustused või Alzheimeri tõvele iseloomulik valgunaastukeste kuhjumine. See, kui virgalt inimene oma aju elu jooksul töös hoidis, mõjutas umbes kümnendikku kõrges eas tekkivatest mälumuutustest.
Wilsoni sõnul on tõenäoline, et aju tegevuses hoidmine lükkab dementsuse teket edasi. Lugemine ja male ei hoia nõdrameelsust ära, kuid pidurdavad selle arenemist. Seetõttu peab ajule pidevalt väljakutseid pakkuma.
Autor: Piret Pappel
Allikas: www.novaator.ee
