Kui oli juba juttu kinni hoidmisest, siis seesama ÕS annab väljendile kinni hoidma, vastuseks: “Hoiab vanadest seisukohtadest kinni, ei loobu. Hoiab hinge kinni, peab hinge kinni, ei hinga.”
Sellel kohal minu tähelepanu oli sõnal hinge ja ei hinga. Kui me hoiame midagi enda küljes kinni, siis kas meil ei ole hinge? Eks see hing ikka on, kuid õhku tal pole kohe kindlasti. Seepärast on ka väljend, et mul ei jätku õhku, kui keegi on liiga ligidal. Ka on paanika ja paanikahoog seotud õhu liigse sisseahmimisega, emotsioonide kuhjumisega. Inimene hingab sisse, et saada rohkem ruumi enda sisse, et emotsioonid mahuksid ära, kuid ainuke ravim selles on hoopis hingata välja, ehk vabaneda üleliigsest, teha ruumi. Kui välja hingata ei õnnestu, siis proovida köhida, aitab ka vabastada.
Veel kiindumusega haakuv sõna on klammerduma. ÕS seletab, “Klammerdub vastase külge. Klammerdub silmadega esinejasse.” Järelikult, on kiindumusel kusagil vastane, vaenlane, jne., või oleme ise selle vastu, et me kiinduks või meisse kiindutaks. Sama segaseid emotsioone on klammerdumises esinejasse, justnagu ainult esineja teaks ja kuulutaks ainsat tõde. Selline emotsionaalne lähenemine sunnib meid aina enam käima mööda loenguid ja seminare, et äkki just täna kuulutatakse tõde ja just mina tahan olla kohal ja kuulda ja saada sellest osa.
Õnneks see ikka nii hull ei ole, sest inimesel on komme unustada. Meile õpetati lapsena väga vajalik tegevus, kaks korda päevas tuleb hambaid puhastada, meile õpetati tähti, et saaksime lugeda ja need oskused on kinnistunud. Kahjuks ei õpetatud meid emotsioonidega toime tulema, pigem suruti need alla ja kui me täna uusi oskusi õpime, ei kinnistu need enam nii tugevalt, harjumus enda hinge eest hoolitseda kipub ununema. Vanasti oli kena komme käia pühapäeval kirikus. See täitis sama, enda hinge eest hoolitsemist. Tänasel päeval on kurused meie kirik ja terapeut meie pihiisa. Vajadus on olemas ja pakkumine ka.
Arengu takistajatena on kiindumus, kinni hoidmine, klammerdumine, väga tugevad energeetilised jõud. Areng aga eeldab loomingut. Looming saab sündida sinna, kus on selleks ruumi tehtud. Kui emotsionaalne keha on juba täis, siis see ongi suureks takistuseks, et me ei saa oma loomingulisele potensiaalile ligi.
Kui me ise ennast ei puhasta üleliigsest, siis tulevad appi välised jõud. Nagu arhetüübina Hävitaja või hindu jumal Shiva. Me ei näe ega taju nende kohalolekut ja esialgu ei saa ka aru selle hävitustöö olulisusest. Esialgu on meil takistused, siis komistamised ja siis kukkumised. Kogu elu keeratakse pahupidi ja see kõik, mis oli tuttav ja turvaline, on lõhutud. Kui ehitame üles samamoodi, siis tuleb uus kukkumine juba valusam. Sellepärast on väga mõistlik ja arukas võtta aega oma elu ja kogutud emotsioonide revideerimine. Kas on arukas tunda kõiki neid tundeid? Kas on mõistlik, et mind juhivad emotsioonid, et see on ainuke energia, mis suudab mind liigutada? Täiesti uus suund oleks, kui paneme emotsioonid enda kasuks tööle, hakkame ise looma. Ja selleks on vaja teha ruumi, kuhu luua, vabastada emotsioone, saada aru, millest me saame loobuda ja mis on see kiindumus, millest ei raatsi loobuda. Meil on vaja ka teada, kuidas juhtus, et me kiindusime ja kinnistasime endasse need emotsioonid, mis on see tekkemehhanism. Sellest, et emotsioonid on kogunenud meile mineviku sündmuste tõttu, saame ju ühtemoodi aru.
Jalgratast leiutama ei pea, need viis kinnistunud mõttetegevust, mis meid käesoleva hetke reaalsusest eemal hoiavad ja meie arengut takistavad, on väga hästi nimetanud Colin P. Sisson oma raamatus “Sisemine ärkamine”. Refereerides ja ümber sõnastades, rohkem mõeldes oma klientide kogemustele, olen leidnud palju sarnasusi selles raamatus tooduga.
Areng on või võib olla takistatud järgmiste kiindumust tekitavate tegevuste tõttu.
Võrdlemine – mida oleme elus saavutanud, mis on naabril, sõbral, koolikaaslastel, ehk kõik mis on teistel, tundub suurem, parem, toredam. Võrdlemist loetakse parimaks unerohuks, et vältida käesolevat hetke. Võrdlemises on palju ootusi, eelarvamusi, meie enda väärtussüsteemi piiratust. Me läheme lausa endast välja, kui maailm ei vasta sellele, mida meie oleme ette kujutanud. Siin on palju kiindumust, meie endi mõttemustritesse.
Arvustamine – hinnangu andmine, hukkamõistmine ja see põhineb hirmul. Hirmust olen oma raamatus kirjutanud, et kõige all on hirm, kaotada mõistust ja/või surmahirm. Hoiame lausa kiindunult ja tugevalt kinni oma arusaamast, kuidas asjad peaksid olema. Täiskasvanud inimesel on ju ka elukogemus, ta teab ühiskonna reegleid ja minu ja teiste kurvastuseks, surub seda peale ümbritevatele ja oma lastele. Lapsed sünnivad meid õpetama, aga me ei kuula neid, vaid hakkame ise neile peale suruma oma eelarvamusi, justkui täielikku tõde. Me ise usume seda, oleme sellesse kiindunud ja kasutame kõiki mõjutusvahendeid, et just meie arvamus jääka peale. Mida vanemkas saame, seda vähem soovime uusi asju. Loomulikult, sest meil ei ole enda see uuele ruumi, meil ei ole enam vitaalsust, et selle kohta arvamus kujundada, seda arvustada ja siis pigem väldime ja hoiame vanast kinni, areng on suunaga minevikku. Me arvustame teiste ja ka iseenda kogemuste üle, kogemus oli minevikus, aga emotsioon on ehe, siin ja praegu.
Vastuseis – arvustades tegelikkust, oleme vastu kõigele, kes või mis ei vasta meie ettekujutusele, mis ei haaku meie mõttemustritega. Hakkame kohe asju muutma, õigeks kujundama, ei võta vastu nii nagu on. Isegi kui inimese käest midagi küsida, vastab ta läbi eituse. Vastu hakates tahame muuta lausa loodusseadusi, elu seaduspärasusi. Hakates vastu oma tunnetele, ignoreerides neid, oleme tihti mitteteadlikult ka tundeid maha surunud, muutudes ise tuimaks ja rahulolematus meie sees aina suureneb.
PAUS – siinkohal oleks hea teha paus, mängida mõnda muusikapala, või nagu seminaril, mängisin mina oma tšakrafoni ja kõlapulkadega tervendavaid helisid, et olla rohkem kohal, siin ja praegu. Uuri, mis emotsioon on sul hetkel aktiivne või mis esimesena meelde tuleb, leia selle emotsiooni poolt tekitatud pingekoht oma kehas ja keskendu ainult sellele. Lihtsalt jälgi ja hoia oma tähelepanu sellel, 5-10min, sellest piisab, et jõuaks lahustuda, lõdvestuda ja vabaneda kiindumusest.
Samastumine – seda on juba raskem jälgida ja märgata. Sama pere liikmed, grupid, töökollektiivid, rahvused, samastuvad mingite omaduste tõttu. Jälgime juba beebina, et naeratus meeldib emale ja siis saame toitu, mis toob täis kõhu ja õnnetunde. Otsides õnne, lootes eda saavutada, kui käituda ja tegutseda nagu meie edukas sõber, püüame samastuda, oleme kameeleonid, võtame rolle, näitleme teiste antud stsenaariumi järgi. Kui küsida inimese käest, kes sa oled, siis on vastuseks, et olen naine/mees, olen ema/isa, psühhoterapeut, astroloog, ehk me suudame ennast vastu võtta läbi rollide, samastudes nendega. Olen ema, laps on juba täiskasvanud, aga ma ei tule rollist välja ja ikka hoolisten. Samastumisega on seotud usaldamatus, ma ei usalda olla nii nagu tahan, sest muidu visatakse kollektiivist välja siis ma suren. Aafrikas ja Lõuna-Ameerika hõimudel oli selline karistusviis, kui ei samastu, visatakse hõimust välja ja see tähendas surma. Isegi, kui ta julges hõimus olla pisut erineda, siis välja visatud saades, puudus endal jõud, et uskumusele – välja heidetunsureb, vastu seista, nad ei hakanudki otsima uusi võimalusi. Tööle pühendunud inimesele on suurimaks kaotuseks vallandamine, pensionile saatmine, nad ei oska ise endale tegevust leida ja nüüd nad enam ei tea, kes nad on, kaob elu mõte, sest oldi kiindunud oma rolli.
Analüüsimine – oleme hõivatud lahenduste otsimisele, kaevame minevikus ja tulevikus. Võtame elusündmused detailideni lahti, kiindume sellesee intellektuaalsesse tegevusse nii, et võime unustada söömise, ehk unustame elada. Meile saab olulisemaks reaalsuse lahtiseletamine, kui reaalsuses elamine. Analüüsimine on põgenemine tunnete eest, püüame seletada, aga ei tunne. Nii võib juhtuda, et tunneme põhjalikult jalgratast, aga ei sõida sellega kunagi. Pinge meie lihastes ei kao mõttetöö tulemusena, vaja on tegutseda. Võlukepikesel, mis meie elu õnnelikuks teeb, on kaks otsa, ühes otsas on mõte ja teises otsas tegu.
Mis toimib ja mis mitte?
– Positiivne afiramtsioon ei toimi, sest see lihtsalt kirjutab üle negatiivse, kui sa oled kiindunud sellesse tegevusse, siis lõpeta see hindamine ja tegele üks emitsioon korraga.
– Lapse jõuga enesesarnaseks kasvatamine ei too head, pigem kasutada arukuse arendamist, asjade ja sisu avamist, seletamist. Pole vaja kiindunud olla kasvatamisse, luba olla lapsel tema ise.
– Füüsiline keha on sinu kiindumuste, ehk mõtete ja emotsioonide ohver. Kui emotsioone on kogunenud liiga palju, peab füüsiline keha ennast ohverdama, siin on see enne jutuks olnud kukkumine koos luumurdudega raskemal juhul. Loomulik teadlikkus ja usaldamine ongi tugi, mille küll vahel unustame, ja ka see on loomulik.
Hoia endas heatahtlikkust, see on loomulik lõdvestumine, alistumine, tingimusteta armastus. Sinu arengu liikumapanevaks jõuks las saab lihtsus ja kergus. Kiindumus on harjumus, leia need hajumused, mis sind enam ei toeta, vabane ja areng toimub iseenesest.
Järg raamatule “Tunneme tundeid.”
Autor: Pille Teearu
Vaata kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Pille Teearu raamatut “Tunneme tundeid”.
