Kihlakute nimi pärinebvadja maarahvalt. Vadjakeelne tšihlago on samast sõnatyvest, kui kihl, kihlama ja kihelkond. Eesti keeles on kihlakud yldtuntud vastlatena, mis on laenatud saksa fasten või rootsi fastlagen sõnast ja tähistavad katoliikliku paastuaja algust. Paastuaja algust tähistab teinegi kihlakute laenatud nimetus – lihaheide. Päeval on teisigi nimesid: Liugupääv, vastlapääv, vastlepäe, vastlabä, vasklapäev, pudrupäev, seajala-seitsepyha ja sia uuriluu söömise päev.
Liugupäev
Lõuna-Eestis paiguti ka pudrupäev. Liugupäev on eeskätt naiste pyha, kuivõrd sel ajal on keelatud kõik naistetööd, eriti ketramine. Mõnel pool on vokid sel päeval isegi kodust ära viidud. Paelte punumine ja võrgu kudumine on aga kohased. Muiste kogunesid abielunaised liugupäeval hulgakesi kusagil kylas ja tihtipeale kõrtsiski.
Kihlakud on yldiseltki kokkusaamiste ja kylaskäimiste pyhad. Siis peeti mokalaata, kus midagi ei ostetud ega myydud, vaid arutati ja lepiti kokku. Peremehed kauplesid järgmiseks aastaks tydrukuid ja sulaseid. Ja kui lepiti kokku, siis anti ka kihlad.
Liulaskmine oli ja on liugupäeva tähtsamaid kombeid. Liumäel käivad tavaliselt kõik, nii vanad kui noored, kuid mõnel pool on see olnud siiski vaid abielunaiste asi. Tingimata peab kohal olema pereema. Kui läheduses oli mägi, lasti liugu hulgakesi reel, kuid kõlbas ka palgikelk, kuuseoks või jalad ylespidi asetatud pink. Pyksitagumiku peal liulaskmine on muistne ja levinud komme. Lauskmaal valmistati kihlakuteks liurada, millel lasti liugu jalgel seistes. Liueldud on ka merel või teiste veekogude jääl. Kihlakuliugu sõideti ka hobuse ja reega. Selgi puhul kehtib reegel, et mida pikem sõit, seda parem.
Tuli tehakse yles liumäele või liurajale ja sõidetakse sellest läbi. Samuti kui leedotulest läbi hyppamine, puhastab ja tervistab kihlakutuli inimest, aga samuti linapõldu ja seakarja.
Juukseid peab liugupäeval tingimata kammima ja lõikama. Siis kasvavad nad kiiresti ja seisavad suvi läbi sirged. Samuti on soovitatud lambaid niita.
Toit
Leib. Kihlakutel kypsetatakse leiba või sepikut – ahi ei tohi tyhi olla. Mõnel pool saartel jagatakse sel ajal perele jõululeib ja pannakse uus leib karjalaskepäevani seisma.
Seajalad on kihlakutoiduks kogu Maavallas peale Ugandi. Neid keedetakse tavaliselt ubade ja hernestega. Ka keedetud seapea või rasvane supp on kihlakutoit.
Kihlakuputru syyakse hommikul, seajalgu lõunal või õhtul. Sööma peab kihlakute ajal 3, 7 või 9 korda, siis jätkub suvel jõudu.
Vurr. Söömaajast jäänud sealuid ei tohi laokile jätta. Need viiakse sigadele syya, suvisele karjamaale või tehakse vurri. Kuigi igasugune ringe ajav töö on kihlakutel keelatud (vokk ja ketramine), on vurri ringiajamine siiski lausa kohustuslik. Selle iidse taiariista tähenduste tagamaad alles ootavad uurimist.
Võromaal ja kohati Mulgimaal on varem vurri tehtud aga lambajalast sygisel hingedeaja eel.
Valgus
Saarte komme on, et kihlakutel ei võeta toas tuld yles. Veel enam, mõnel pool on peetud tähtsaks, et liugupäeval tuleb juba valges magama minna. Mööndusi on tehtud nooremale rahvale, kellel lubati saun soojaks kytta ja seal koos aega veeta.
Metsikust ehk kadaajamisest
“Lääne-Eestis oli vastlapäeval nn. kadaajamine. Kada oli mehe riides (õlgi täis topitud) kuju, mida laulu saatel kodust eemale, “teise saksa maa peale” aeti. Kadaajamine on tõenäoliselt varemalt samas piirkonnas tuntud Metsiku-kultuse järelkäija.
Göseken kirjutab Metsikupuuslikust 1694: “Ebausulisi tempe teevad talupojad ka vastlapäeva õhtul. Siis teevad nad õlgedest puusliku, pistavad sellesse terava puu ja ehivad õlgedest esimesel aastal mehe, panevad õlgedest pähe vana kybara või mytsi; teisel aastal ehivad nad õlgedest naise, panevad pähe vana valge tanu, selga vana naisekuue. Siis kannavad nad puusliku õhtul pimedas välja metsatukka ja seovad selle puulatva. Selle tegevusega peavad nad seda ebausku, et vili, põlluvili ja lina hästi kasvaks ja õnnestuks.””
(Lätt, 1970)
Sigade ajamine. Muhumaal on liugupäeval “aetud sigu”. Suvised seakarjased ajasid kirjatud puukettaid keppidega karjamaale või mere äärde, kus sead pidid suvel karjas olema ja matsid need lume sisse. Siis pidid sead suvel kenasti koos pysima.
Kihlakute teine päev on tuhkapäev, tohkapää, tuhkapäe e. tuhkpäev.
Tuleks tõusta võimalikult vara, kindlasti enne päikesetõusu ja magamagi minna varem – ilmta toas tuld yles võtmata. Viimasele magamaminejale jäävat laiskus.
Saartel, kohati Läänemaal aga ka Tarvastus pole peetud naisterahva kylaskäiku tuhkapäeval, eriti esimese kylalisena, heaks endeks. See võiks rikkuda saagi, teha loomad haigeks, tuua suveks palju kärbseid jms. Vastunõidusena on kylalisele visatud tuhka jälgedesse, seeliku alla või isgi pähe.
Juukseid kammida ei tohi, kuid lõikamine (v.a. Saaremaal) on soovitav. Lammaste niitmine on keelatud.
Tuld toas põlema ei panda.
Kypsetatakse leiba, odrakaraskit või odrajahust kukleid, mida nimetatakse tuhapätsiks, tuhakukliks, tuhakakuks või tuhapulliks. Isegi tuhkapäeval kypsetatud pannkooke nimetatakse tuhakookideks. Tuhkapäeva toiduks on ka odrajahupuder.
Tuhk. Põldudele kylvatakse tuhka. Sel päeval võetud tuhk hoitakse alal suviseks putukatõrjeks. Pesu läheb sel päeval pestes hästi puhtaks ja seisab terve aasta hästi puhas. Vähemalt lehelisega pestes.
Tuhkapoiss. Mulgimaal tehakse tuhkapoiss või -tydruk ja viiakse salaja teise peresse. Kelle ukse või akna taha see päevavalgeni jääb, sellele jääb ka laiskus.
Muhu- ja Saaremaal on aga viidud kärbseid. Puupulkadest, kartulist vm “kärbsed” viiakse salaja teiste ukselingi kylge, et nõnda oma suvistest kärbestest vabaneda.
Kalaõnn. Haljala, Juelehtme, Kuusalu ja Häädemeeste kihelkonna rannikul käiakse tuhkapäeval saunas kalaõnne vihtlemas.
Kihlakud hõimurahvastel
Vadjas on nädalase vahega 2 kihlakut – väike ja suur. Kutsutakse tšihlago, liukupäivä, suur liukupäivä, pientšihlago jne. Paul Ariste sõnul pole neil päevadel järgneva paastuaja ja kiriklike tavadega mingit pistmist. Tehti õlut ja õhtuti sanditati.
Linakasvu edendamiseks tehti reesõitu või sõideti kynaga, mille alla kylmetati jää. Liugu lasti ka kelkudega. Sõitu kutsuti linade liugumiseks.
Soome laskiainen seob palju põliseid tavasid, kuid ka uskumusi, nõidust, endeid jms. See on eeskätt naiste tegemistesse puutuv pyha. Kõik mis siis nimelt tehakse või tegemata jäetakse on seotud naiste tööde ja hoolega. Töökeeldude rikkumisele järgnes kevadel ja suvel loomade haigused ja õnnetused, ussihammustused, palju kärbseid, äikeseõnnetused, tormikahjustused. Keeldude järgimisele aga järgnes õnnistus.
Kõik kodused tööd lõpetati võimalikult varasel pealelõunal ja mindi segasauna. Kõnelda saunas ei tohtinud. Õhtust söödi võimalikult vara. Toit pidi olema rasvane. Keedeti seajalgu, herneid, ube, soojendati vorste ja jaotati viimane suvel tehtud juust. Toidulaud pidi kogu päeva olema rikkalikult kaetud, et toitu jätkuks samuti kogu aasta.
Naised riietusid valgesse ja kammisid juukseid ja hyydsid – pitkia pellavia – (pikka lina).
Pealelõunal läksid noored liugu laskma. Hyyti “pikka lina, suuri naereid” jms. Tydrukud liugusid lahtiste juustega.
Soome kihlakuid on peetud alati ilma eel- ja järelpäevata. Sellest isegi kõnekäänd, et lyhike nagu liugupäev
Liivi vastalova on leedo kõrval kõige laulurohkem. Kihlakulaupäeval käivad sanditajad, peamiselt tydrukud, lauldes majast majasse.
Keedetakse liha ja õhtust pyytakse syya enne päikese loojumist. Põllule viiakse sõnnikut. Naistetööd ei tehta.
Mehed kauplevad suveks endale paati paarimeest. Lepingu sõlmimise järel juuakse liikusid.
Tuhkapäeval tuhka nagu Eestiski. Tuhk korjati erinevatest kolletes kokku, sõeluti ja pandi suvisteks nõidusteks anumatesse tallele. Pesti pesu päev. Kedrata ja lambaid niita ei tohtinud.
Mari yarnja on 7 nädalat peale jõule esmaspäevast esmaspäevani. Kihlakunädalaga lõpevad talve- ja algavad kevadpyhad. Enne pyhi tehti hoolega korda kodud ja sõiduriistad ning valmisttai õlut. Pyhade laupäeval käidi saunas ja mälestati esivanemaid. Hommikul valmistati piduroogi – pannkooke, pirukaid ja korpe, ternespiimarooga. Käidi kylas.
Kelkude, koonlalaudade jm käepäraste vahenditega lasti liugu ja hobustega tehti kihlakusõitu. Mida pikem liug või sõit, seda pikem kasvas suvel lina. Yritati tõusta võimalikult vara ja enne teisi mäest 3 x alla lasta – siis pidi lohakus ja laiskus ära kaduma.
Kihlakunädala viimasel päeval korjati pyhadega tekkinud koli (õled, liulaskmisvahendid jms) kokku ja põletati ära. Hyptai läbi tule. Tulle visati sööki. Tehti õlgedest inimkuju, viidi läbi kyla ja visati samuti tulle.
PÄRIMUST
Sia uuriluu söömise päeval ei või tööd teha (sea uuriluu söömise päev on vastlapäev), siis siad ei edene.
Torma
Vastlapäeval ei tohtinud tööd teha pääle lihasöömist. Lõunaks keedeti seajalgu ja õhtupoolikul oldi ilma tööta. Kui aga pääle lihasöömist vastlapäeval tööd tehti, jäid sead tagantpoolt vigaseks.
Saarde
Kui naesed vastlaõhtul kõrtsis joovad, siis kasvavad pikad linad.
Torma
Vastlapäeval käisid jälle kõrtsis. Sie õli rahvast täis. Igast talust käis naisterahvas oma tytrega kõrtsis tantsimas, et siis pidi lina parem kasvama. Vastlapäeval õlid ikke naised kõrtsis.
Iisaku
Vastlapäev oli yks suur päev. Ernid sai keedetud, seajalad sisse ja pool seapead. See oli naiste pyha. Naised läksid siis liugu laskma jää peale. Sellest pidid siis kiutsed linad kasvama. Naised käisid sel päeval kõrtisis viina joomas, sest oli ju naitse pidu. Mehed ei segind end sinna sekka. Naised võtsid kamba kätte: lähme ikka suure kambaga…
Valjala
Sellekõrrag (vastlapäev) olli mokalaat, kun poisse ja tidrukid telliti. Latse lasseve liugu mäest alla. Peret telliti kõrdsin. Lätsiv kõrtsi kokku. Pernase, peremehe ja poisi, tydruku. Mia ole yte kõrra käinu. Pööglen ollime, lätsime Nuia mokalaadale. Pystijalu jõive kõrdsin ja laultsive. Mõni telds kah, sis joodi liiku. Peremees iki tei liigu, käsiraha anti iki, mudu es ole kaup kindel ju. Sedä olli kyll, et tudruk või poiss jäi palgale, sis mokalaadal telliti, oli lõbu.
Halliste
KYLAS
Vastlabä ei tohi külas käia. Kui kuskile perese minnakse, sis selle pere sead on teise sui pahurad.
Pyha
Tuleb vastlapäeva homiku isane võõras – orikased pahurad, tuleb emane võõras – emissead pahurad.
Kaarma
Kui naesserahvas hommuku esite kylaliseks tuleb ja pärast minema hakkab, visatasse tämä jälge sisse tulist tuhka, et põllule sigidust soada.
Kodavere
Kui tuhkapää naised kylasse tulid, siis visati nendele tuhka saba alla.
Emmaste
Aga tuhkapäev ei tohtinud kylasse minna, siis oleks linadele tõrvalapid peale tulnud.
Märjamaa
Tohkapää ei tohi keegi võõras perese tulla. Kui keski tuleb, siis arvatakse teda mõni “sorija” (nõid või soolapuhuja) olevad. Ja kui see inimene ära läheb, siis minnakse taale õueväravase ja visatakse taale sõelatäis tuhka peale, kes siis selle yle ei tohi kedagi räekida.
Pyhalepa
Tuhkapäeal ei tohtinud naised kylasse minna. Neile visati tuhka jalajälgede sisse, mis edaspidi jalad ära lõhkus ja paiseid täis ajas.
Hanila
LIUG
Kui vastlapääval livveldas ja rõõmus oldas, saap hää ja rõõmuline ajastaig sandile kui saksale, kes ennegi sis rõõmus on.
Vastseliina
Vastlapäe pidi liugu laskma, siis linad kasvasid pikad. Mida kaugemal pidi köima, seda pikemad pidid kasvama. Lauldi ikka:
Linaliugu, pikka kiudu
Linad meile ja luud Lilule
Takud taha Taskamaale
Lilu oli pere nimi Virtsus, Taskamaa oli ka pere nimi Rame kylas. Sa pead ikka yhele ytlema, kus ta pidi minema. Vastlapäe õhtud peetakse paergugid veel sii. Tööd siis ei tehta, aetakse juttu ja viidetakse õhtust aega.
Karuse
Vastlapääv lasti liugu, siis kasma linad pikad. Vastlapääva õhta vanemad inimesed käisid kylas juttu rääkimas.
Torma
Vastlapäeval lähvad perenaised ja ymmardajad liugu laskma. Kes yhe hooga kõige kaugemale saab, sellel kasvavad kõige pikemad linad.
Reigi
Vastlapääva õhtu peale päikese loojaminikut läinud tydrukud jäe peale liugu laskma, siis pidanud sui pitkad linad kasvama ja tydrukate juused siledad seisma.
Hiiumaa
Enne käisiväd perenaised liugupäeval kõrtsis linä juuri kastamas. Midä kaugemäl kõrtsis, seda pitkemäd linäd kasvasid. Nuored inimesed käisivad mägedes liugu laskmas ja ise laulsid:
Liugu ja laugu
Linad pikäks liugu
Takud taga tõukajale
Sie mies, kes siis esimisest saab, kas kelgu päälä ehk rie päälä ja siis vurtuu alle sealt, jällä tagasi ja jällä alle.
Jõvi
Õdagupoolõ mindäs liuglõma, linasiemnekott pandas perse ala ja linakurst pouhu, sis saava pikä lina.
Vastseliina
Ka minti enne päeva tõusu linaliugu laskme, linaseemle kott panti peräreekse pääle ja laulti:
Linaliugu, pikkä kiudu
Seemel sisse siidinopsi
Kugur otsa kuldanopsi
Erne eest vedäjel
Taku taga tõukajel
Odra ree istujel
Linaliugu, pikkä kiudu
Karksi
Kui pudrupäeva puulba õdagu liugu lastas, sis pandan linasiimnit vakakõsega karmanide ja lastas liugu. Kui livvu om ärä lastu, sis võetas karmanist neo linasiimnevakakese sisest, kallatas tõiste manu, siätäs segi, sis kasvase pikä lina.
Otepää
Lihaheitel peavet lingu laskme palle perse pääl, linatykk perse all, sis kasuvet pikä lina.
Karksi
Vastlapäeval ehk Viru pool nimetud liugupäeval tehakse õige kauge sõit teise kylase, et siis pikemad linad tuleva-aasta kasvavad. Mida kaugem sõit, seda pikemad linad. Kodused noored, kes välja ei sõida, teevad kodu liugupäeva nalja. Kus jõgi ehk lahtine jää on, senna koguvad keik ymberkaudsed noored inimesed kokku oma osavust liulaskmises näitama. Kes keige pikema liu teeb, sellel ka keige pikemad linad kasvavad. On mägi ehk mõni kõrgustik olemas, siis võetakse reed, saanid ja kelgud tarvitusele, kellel kuidas on ja lasevad siis võidu mäest alla. Liulaskjad häälitsevad ja laulavad:
Linad liulaskijalle
Takkud tagatõukajalle
Tutred tuas istujalle!
Vaivara
Vastlapää peab liugu lasema, et linad ästi kasvaks. See oli suur kunts kohe; pidi kohe saama. Ükskord oli, ma mäletan, kangesti külm pallas talve, lund ei olnud vastlapääva aeges. Siis meil oli õues suur rahnuriit, isa ladus need poolviltu libamisi ja viskas iga õhtu sinna vett peale, maailma ulgad ajad kohe. Vesi külmetas ära, siis tuli niisuke ilus jäämägi, ja vastlapää siajalad taskus, pidi kohe liugu lastud saama. Lasime sealt kelkudega liugu alla. Kõik, isa ja ema ja lapsed, ise laulsime: “Liis liugu, linad pikaks ja luust lagedaks!”
Häädemeeste
Vastlaõhtul midi terve küla elanikega kuskile libedale jääle linaliugu laskma, hyydes:
Linaliugu-u-u, pitka linakiudu-u-u!
Karja
Vastlapäeval lasti liugu (sõideti) hommiku enne ja õhtu perast päeva, siis kasvada häste pitkad linad. Mida pitkem liug, seda pitkem lina. Isi pidi laulma:
Liugu, laugu, linadele kiudu!
Ka keedeti sel päeval siajalgu, minti kõrtsi, näriti seal liha luude pealt ära. Luud toodi kodu ja visati sialauta, siis pidada siad hästi siginema.
Tarvastu
Kõik nuared ja vanad käisid vastlapäe liugumas. Kelkusi ei õld, siis veima veikese pengi ja kierasima selite, jalad pysti, istusime jalgude vahele ja määst alle, nii et vingus. Liuguma kästi menna, et siis kasvavad pikad linad. Kes vastlapäe tyed tegi, selle linad ei kasvaned.
Jõvi
Vastlapäe käidi liugumas, et siis saavad pikad linad. Meie käisime jalgliugu laskmas. Kasukanahka paslid õlid jalas, nied määrisime päält rasvaga iast libedast.
Uaned õlid ennemast madalad ja talved õige sygavad, siis mõni aasta tuiskas aida katuseni ange. Meie kui lapsed õlime, vedasime rie katusele ja lasime säält et vingus ulk maad kaugele.
Talvel õli mues lumesõda pidamine. Vanad inimesedki tulid platsi. Mere pääl sai ka jalgliugu lassa, kui jääl ei õld lund pääl.
Jõvi
Vastlapäeval tantsiti kõrtsis torupilli saatel ja käidi liugu laskmas. Saanidele pandi purjed otsa ja sõideti lageda maa pääl.
Pöide
TULI
Ku kellegil ei ole lina äste kasunu, sõs ta võtab lihaeiten vanu linu ja teeb nende linadega nurme pääl õhtu tuld, sõs kasvave tõine aasta ää lina.
Tarvastu
Lähme liugu laskemaie, liugu
linad liulaskijalle, liugu
lakud tares istujalle, liugu.
Linad pitkaks, luud lahesse, liugu
nirgivilla valgusesse, liugu
kassikarva pehmusesse, liugu!
See laul saab lauldud, kui vastlaõhtul liumäel linad ja linaluud põlema syydatud on, millest liulaskjad kelkudega lendes läbi lasevad.
Viljandi
PÕLD
Vastlapääva omiku visati enne pääva tõusu kolm korda argiga sõnikut välja, siis võis igal ajal põllale sõnikut vedada. Enne peeti ikka kuudest ja tuultest lugu, noorekuu ja pehme tuulega taheti ikka vedada.
Pyhalepa
Vastlapäeval viidakse laudast kolm hangutäit sõnikut peenra peale, et kõik sõnik, mis kevadel laudast põllule viiakse, heaste ära mädaneks.
Ridala
Lihaeite ehk vastlepäe minti lingu laskme. Ommoku enne päevä, olgu sis ninda pailu kuda kennigi viis, kas koorma ehk pool, ninda paillu kui na oma jõuge jõusive viia, kes lina lootsive maha teta, et sis lina pidive kasuma, eestvedajal edenema ja tagatuukajal taku kasvama. Sõnnikud pidive vällä vedame ommoko enne päeva ja õhtu peran päeva.
Karksi
LOOMAD
Loomi aetud vastlabä läbi luhkise pihlapuu. Yks vanamees oli yhekorra terve päeva ajand. Ikka ärjad pole läind.
Kihelkonna
Vastlapee öhta viida kerved ja noad kiik karjaoue värava alla – see hoiab loomi töbe eest.
Reigi
Vastlapäeval peab loomasöötmise ajaks omale valged linad ymber panema, vist et hääd linad kasvaks.
Hiiumaa
Vastlapäeval sai hobuse lakkasid leigatud, siis linad kasvavad.
Valjala
TOIT
Vastlapäeval peab kylimees 9 korda, kyndja 7 korda sööma, siis on suur jõud töötamiseks. Lõigatakse loomadel sabasid ja tõstetakse sõnnikut, siis loomad lihavad ja põllul jõudu.
Hiiumaa
Vastlapäeval keedeti kolme seltsi lihast suppi: veisepõlv, lambaliha, sealiha ja ubasid.
Jämaja
Jõululeib (sepikuleib) hoiti vastlapäevaks. Jõululaupäeva öösel hoiti leib kogu öö laua pääl ja hoiti alles vastlapäävani ja jagati siis perele.
Käina
Naise teivä vastlapätsikid, odrakaraskit, kutsuti vastlakarask.
Valga
Vastlas keedeti seajalga uasupiga. Siis sai leivatykid kaussi leigatud ja supi pealt seda rasva peale tõstetud, see oli vastla rasvaleib siis.
Tyri
Vastlapäeval tehti kakk (väike leib). Seda anti kevadel loomadele ja karjastele, siis pidid loomad terved olema ja kurja silma eest kaitstud ning karjamaal yksteise juures seisma.
Ansekyla
Vastlapäeval tehtud vanal ajal ikka sepikut, siis olla ka sepikutega yhekorraga ahjus kypsetatud magedast rukkijahutaignast yks kakk, see rukkikakk pandud seisma ja hoitud kevadeni alles. Kui kevadel loomad esimest päeva metsa lastud, siis olla neile igayhele sest kakust antud. Ka viljaseemne sisse olla kaku kyljest raasukesi poetatud.
Rapla
Vastlapääväl keedetes saket kesväsuurma putru väikeses tykykestes raotu lihaga.
Sangaste
Lihaheite ommugu enne päevä keedeti paksu suurmaputru, lihatyki sihen. Seeni pidi miis kolm unikat sitta mõtsa viimä.
Helme
Vastlapäev keedeti paksuputru – soormapuder. Hummogu või kunas kiäki tegi. Seajala keedeti kapstiga õhtus.
Põlva
Lihaheiten keedeti tangu-paksuputru. Kui suvel olli seeni korjatu, siis pidi oitma ses aas ja pandi kõik obused ette, inimesed pääle, peremees, perenaine, poisi, tydruku ja minti kõrtsi lihaheiteliugu laskma. Võeti õllekorvi vällä, joodi ja sõs kodu tagasi, et kasuse suure pikä lina. Soe pääl om kõrts siin.
Tarvastu
Vastlapäeval keedeti seajalad herneste ehk ubadega ehk läätsedega, sest siis oli seajala-seitsepyha. Vanemad inimesed sõitsid kellegi sugulase poole kylla ehk mujale; mida pikem tee, seda pikemad linad pidid kasvama eeloleval suvel. Sama mõttega lasksid lapsed liugu.
Koeru
Vastlapää oli naiste pidu, koguneti jää peale. Keedeti erned, pool seapead ja seajalad. See oli ennevanasti yks suur naiste pää. Iiumaal tehti siis pulmarooga, s.o. ernest. Oli nii kallis, seepärast öeldi “pulmaroog”. Iidlased käisid ikka ostmas erneid. Saaremaalt vahetasid puutynnide vastu.
Valjala
Vastlapäe olli omast kohast kua yks oodatud pääb. Siis keedeti kõik alaloitud seajalad ää. Selle rasvase vedela sees kupatati ube ja kasteti veel leiba sisse, nõnna olli siis vastlapääbal iad syyki: siajalad, rasvaoad ja rasvaleib. Rasvaseks saand sõrma ei tohtind aga keegi lakku, yeti kevadi lõhki minevad ja suil paelu noa-aavu saavad.
Vändra
VURR
Vastlapäeval, kui seajalgu söödud, teinud noorem sugu saadud sääreluidest uuriluid. Sääreluul mõõdetud noatera peal keskpaik kätte, tehtud sinna auk sisse, millest siis pael läbi pantud. Paela keeru aies pantud luu edasi-tagasi veerema. Kui vastlapäeval linaliugu lastud, siis olnud liulaskjal sarnane uuriluu hammaste vahel.
Saarde
Vastlapäeval on kombeks lasta liugu. Kellel pikem tee läheb, sellel saab pikem lina suvel. Õhtul söödi oasuppi, meil söödakse igal vastlapäeval. Peale söögi tehti vurri lambajalaluust.
Rõuge
JUUKSED
Kui vastlapäeval juukseid lõigati, siis pidivad need heaste kasvama.
Tori
Tydrukud lõikavad oma juuksid väha lyhemaks, viivad mahalõigatud tykid hobuse laka alla, et siis hästi pitkad juuksed kasvavad. Peale lõikamist minnakse õue harakast vaatama.
Pärnu-Jaagupi
Vastlapäeval lõigatakse lambaniitmise järel raudadega juukseid, viiakse õue ja yeldakse vastutulijale: “Hobulakaks!” Juuksed pidada pikaks, paksuks kasvama
Harju-Jaani
Vastlapää pead pea easti siledaks tegema, siis ta seisab sui läbi sile.
Reigi
Vastla soetakse seitse korda pead, siis kasvavad pikad juuksed.
Ambla
VALGUS
Vastlapäeval peab valges magama minema. Kes valges magama ei lähe, see on kogu aasta pikaline, ei jõua oma töödega.
Emmaste
Vastlapäeval ja kahel järgneval päeval oli ka magama minemis aeg tähtis. Vastlabe valges, tuhkabe tuleta, pilgusepe pimedas.
Muhu
Võhma pool kööti ikka saun soojaks, siis tydrukud kudusid, poisid tõid ikka vastlapuna ja siis noored inimesed istusid saunas koos. No siis ju ei tohtind vastlapä toas tuld yles võtta, et siis ärjad akavad lõõtsutama.
Mustjala
Vastlaba õhtu ei tohi tuld ylesse võtta, siis sui tuleb palju kärbseid tuppa.
Pyhalepa
KADA AJAMINE
Vastlapää pidi valges magama minema – ärjad pidid lõõtsutama sui. Vastlapää õhta viidi metsist metsa. Oma ema kääst kuulin. Mis asi see metsis oli, seda pole emalt kysind. Metsise metsaviimise juures olla laultud laulu: “Metsist metsa viiasse”:
Siis nad ruttand jälle kojuse, et saaks magama, muidu “tööde andijad tulavad”.
Mustjala
Kajaajamine. Vanasti aeti kada kui vastlabä õhta oli, et siis selle saksa viha pidi teise saksa peale käima. Ei ma ise põle seda näin mette, ma kuulsi, kui ma laps oli, et sedamoodi oli tehtud. See oli nii viisiks võetud. Õhtu kylalapsed kõik kokku, kepid kätte. Yks puu oli, kalsakad ymmer, siis yhe kääs oo pysti ja teised lapsed, kepid kätte, laulvad ja vahel löövad pihta ka:
Kus me selle kaja ajame?
Aame selle kaja Matsalu puile,
Matsalu puile, Matsalu maile,
Matsalu alla einamaile.
Siis selle saksa viha pidi teise saksa maa peale minema. Vanad inimesed olid ju rumalad.
Hanila
Vastlapäeva õhta see oli oln, aetud kada. Pyksid pandud põhku täis, siis orkidega torgitud ja aetud ära teese valla maa peale. Sellega aetud undid ää.
Karuse
TUHAPOISS
Tuhkapäe veeti ju poissi. Tetti siante poiss valmis ja veeti kylasid mööda. Rõõvastest tetti iki, kaeti ööses tõisse talusse viiä. Tähentus olli iki sedäsi, et nee, kes viive, nee om iki usine inimese, ja kelle manu ommukus jäi, sis nee ollive iki laisa.
Halliste
Tuhapäeval tehti tuhkapoissi, nädal aega veeti teda. Suur mees oli tehtud, tuhast pää, riided õlgi täis aetud, suur malk käen. Meie, tdrukud, viisime ikka ära, jälle toodi tagasi. Tykk maad jälle viisime, ikka es saa lahti. Istekoha koti ala pistsime yhe mehele, nii saime tuhapoisist lahti. Tuhkapoiss oli laiskuse symbol.
Karksi
KÄRBESTE VIIMINE
Ka seotakse tuhkapäeval hulk puupulki nööriga yhte ja viiakse kusagile teise peresse, saates yhes sellega ka oma kärbsed sinna. Leiti aga need toodud “kärbsed” yles, siis visati nad yle katuseharja vastu põhjatuult, kusjuures sooviti, et nad tooja juurde tagasi läheksid.
Mustjala
Tuhkapäeval viidakse kärpseid ja … Tiakse kartulast ja mõni teeb suurest jämest puust kärpse, tiivad kylge kua, viiakse kuhugi ukselinki kinni.
Kui lumi maas, siis mindaks (kärvest viies) tagurpidi teise perese, ja kui tagasi tulles ästi oma jälgedesse astuda, siis ei saa aru, kust tulnud on, vat mindud on kyll, aga ei tea, kust tuldud on.
Muhu
SIGADE AJAMINE
Vastlapäe õhta aeti sigu põllale. Puust lõigati kettad ja aeti need keppidega põllale. siis pidid sead sui kenaste põllal seisma.
Muhu
Vastlapäeval aeti sigu. Sead – puukettad, saeti ymmarguse puu otsast. Pannakse pysti, antakse kepiga pihta. Aetakse karjaarule, põllale es tohi ajada (mõni ajas ka kesapõllale). Sinna, kuhu aeti, maeti lume sisse. Seda lapsed teevad nyidki. Iga laps teeb omale yhe. Öeldakse: “Õitsa, karjamaale!”, “Siga põllale!”
Muhu
KIRILINNU PYYDMINE
Kohati tehtud ka vastla või kirilinnu kottiajamist. Selleks pandud lapsed või ka teadmatud vanad kotti kinni hoidma ja kästud oodata, et vastla tuleb kotti, muidugi tare otsa all. Seni olnud mõni viinud pangiga vett yles ja kalland kotti. See siis olnudki see vastla.
Karksi
LAISKUSE VÄLJAPEKSMINE
Tuhkapää õhtu kahte piirgu pekseti vastamisi ja yiti: “Tiss-tass-tuss toast välja!” Sedasi pekseti laiskust välja.
Reigi
AEG JA ILM
Kui vastlapäe on hästi noores kuus, siis on nõrk vastel ja siis tuleb varane kevade. Kui vastlapäe on juba väha vanemas kuus, siis on kõva vastel ja tuleb hiline kevade.
Viljandi
Kui vastlapäeval kuu kolm päeva vana on, siis tuleb hea vilja-aasta, on ta aga esimeses veerandis, tuleb halb aasta.
Pilistvere
Vastlakuul vaadati tähte, mis kuu ligidal on, oli see eespool, siis ööldi viljaline aeg tulemas olad. Seda tähte nimetati kuusulane, siis ööldi, et peremees pidi sulast otsima, aga kui see kuusulane tagapool oli, siis ööldi vaene aeg tulema olad, sest siis pidi sulane peremeest otsima.
Valjala
Vastlapäevast akkava talve teine silm vett joosma.
Häädemeeste
On vastlapäeval sula, tuleb lyhike kevad.
Mustjala
Kui vastlapäe kylm on, siis tuleb kylm kevade, kui soe, siis soe kevade.
Viljandi
Kui vastlapäeval nii palju lund sajab ja tuiskab, et teine reejalase ase lund täis saab, siis kasvab yksi talvevili hea, aga kui mõlemad reejalase asemed lund täis sajavad, siis kasvavad mõlemad viljad head sel aastal.
Jyri
Allikas: www.maavald.ee
Loe liugupäeva ehk vastlapäeva kohta SIIT.
Vanade eestlaste kommetele ja meie esiisade rituaalidele on pühendatud ka järgmine Alkeemia õpituba: “Väega tähtpäevad ja taigade tegemine nende ajal”.
