Sa tunned ennast kuidagi veidralt. Süda hakkab kiiremini lööma ja peopesad on higised. Rahutu on olla. Enda ümber ringi vaadates tundub nagu oleksid justkui reaalsusest ära lõigatud. Ruum, kus sa viibid rõhub sind. Seinad pressivad lähemale ja õhk hakkab otsa saama. Raske on hingata, rinnus surub. Mõtlemine muutub negatiivseks ja sa tunned hirmu. Nüüd juba keha väriseb. Arvad, et hakkad surema.
Nii võiks kirjedada tunnet, mida kogeb ainuüksi Ameerikas üle 40 miljoni inimese – seda on rohkem kui 18% kogu riigi rahvastikust. Eestis säärane statistika puudub, aga kogemus on sama – ärevus.
Kuid kas see on põhjus omaette või hoopis varjatud sümptom? Mürgise puu vili, mis meist nii paljuid vaimsesse põrgusse uinutanud? Lähenen veidi kaugemalt ja proovin jõuda probleemi juureni.
Eksistentsiaalne üksindus
Sa ei ole sellest koguaeg teadlik, aga mõnikord sa tunned seda. Siis, kui sa üksi oled. Maanteel autoga sõites või õhtuti voodis lebades, just enne unne suikumist. Ta on seal sinuga koos – see süvik, millel ei tundu olevat lõppu. See üksinduse pinin, mis vahepeal valjemaks muutub ja mille hääle me siis sotisaalmeedia või mõne muu meelt lahutava viisiga vaigistame.
“Üksinduse lätteks ei ole inimeste puudus, vaid tõsiasi, et me ei ole võimelised kommunikeerima enda kohta neid asju, mis meile olulised on, kuid võivad teistele tunduda vastuvõtmatud.” – Carl Gustav Jung
Pealiskaudselt suheldes jääb meisse üksinduse tunne kuna me ei väljenda seda, mis meile päriselt oluline on. Püüame olla ühiskondlikult vastuvõetud, ilma, et oleksime truud iseendile. Me tahame nii meeleheitlikult mahtuda “normaalsuse” raamidesse, samal ajal täielikult ignoreerides, kes me tegelikult oleme ja mida elult soovime.
Edukuseplomm sisemise tühiku täiteks
Meil on kultuuriline uskumus, et me ei ole piisavad. Elame ühiskonnas, kus kõik ajavad taga edukust. Arvame, et see täidab meie sees oleva tühimiku ja kui nende eesmärkideni jõuame, siis oleme lõpuks piisavad. Paraku ei anna uus auto ega ka suurem palganumber meie enesetundele pikas perspektiivis väga miskit juurde. Nagu on öelnud minu hea sõber Alar Ojastu: “Enesetundest sõltub minu ainus elu just siin ja praegu ja ka edaspidi.” Meie reaalsus on meie kogemus ja meie kogemust mõjutab kõige rohkem meie enesetunne.
Aina kõrgeimaid eesmärke seades unustame me märgata, kui suured need väljakutsed tegelikult on. Ei ole neis isegi midagi ligilähedast, mitte suhtelisele, vaid inimlikule normaalsusele ehk loodusele. Loodus lihtsalt on, kiirustamata kuskile.
Meedia loob meile illusiooni, et kõik ümberringi on rikkad, ideaalsed, terved, produktiivsed ja edukad. Sealt hakkab idanema uskumus, et ka mina pean selline olema. Vastasel juhul ei ole ma piisav. Ja seda peamiselt iseenda silmis. Me ei ole ainult oma saavutused. Staatus ja materiaalsed asjad on vaid väike osa meist, aga on nii palju muudki. Kõik, kes meid lapsepõlves armastasid ja mängides mõne hea sõna poetasid, teadsid seda.
Saavutussõltuvus, nagu kõik teisedki sõltuvuse vormid, toimib stimulatsiooni peal. Kuna juba kätte saadu meid enam ei stimuleeri, siis vajame iga kord veidi suuremat doosi. Olgu selleks siis parem auto, suurem maja või lihtsalt rohkem raha. Usume, et kui ühe või teise asja omandame siis oleme lõpuks õnnelikud. Sõltuvus tekib ihast, mille lätteks on mõte, et me ei ole piisavad ega täielikud ning seetõttu armastusväärsed. Seks ja söömine annab kehalist mõnu. Raha, meelelahutus ja eesmärgid pakuvad mentaalset rahuldust. Narkootikumid on segu mõlemast. Kõik see stimuleerib ja lahutab meie meelt, aitab unustada ning viib meid olemisest kaugemale.
Ärevuse epideemia
Tavaliselt meditsiinilise konditsiooni alla kuuluv ärevus hakkab tunduma juba, kui sotsioloogiline konditsioon – jagatud kultuuriline kogemus, mis toitub epilepsiat tekitavatest reklaamidest ja pidevast informatsiooni üledoosist, kandudes edasi läbi sotisaalmeedia. Põhjusteks üleüldine kiiruste kasv, majanduslik surve ja meedia portreteerimine saavutamatust ilust ja edust. Need kõik on mõned identifitseeritud põhjused meie kaasaegsest hingevalust, mis levib selles ülephotoshopitud maailmas kulutulena.
Selle kõige tagajärgi on näha sotisaalselt tasandil. Maailma Tervise Organisatsiooni (WHO) andmeil on viimase 25 aasta jooksul depressioon ja ärevushäired noorte seas kasvanud üle 70%. Need on muret tekitavad numbrid ja veel muret tekitavam on see, et ennustakse nende numbrite hüppelist kasvu veel järgmise viie aasta jooksul. ÜRO (United Nations) andmeil teeb igal aastal rohkem inimesi enesetapu, kui sureb relvastatud konflikti ja loodusõnnetuste tagajärjel kokku. See on üle 800 000 inimese, kelle jaoks eksisteerimine on muutunud nii väljakannatamatuks, et nad otsustavad endalt elu võtta. Seda on igal aastal pea sama palju, kui Eestis inimesi elab. Kõik need kadunud unistused, lootused ja sõprussuhted. Me peame addresseerima oma hinge-haigust.
Nõudlus on turule toonud terve trobikonna igasugu erinevaid tooteid ja vidinaid. Ameerika kõige populaarsem mänguasi on näpuvurr ehk fidget-spinner, 200 dollarit maksvad turva-tekid said ühisrahastuses üle 4.7 miljoni dollari toetust, erinevad ajulaineid mõjutavad äpid – see list on lõputu. Mis on kõigil nendel toodetel ühist? Nad peaksid maandama stressi ja ärevust.
Näpuvurr ei ole midagi muud, kui närviline energia, mis on üle kantud tükki plastikusse ja metalli – ideaalne metafoor ülekoormatud ja ülestimuleeritud lastest, kes otsivad kogu selle virr-varri vahel viisi juhe seinast hetkeks välja tõmmata.
Meie alati ärkvel kultuuris vaatame me oma telefoni viimase asjana ennem magama minemist ja esimese asjane üles tõustes. Just hiljuti nägin kedagi tegemas uuringut suuremate uudisteportaalide pealkirjade kohta ja tulemused olid jahmatavad – pea 80% uudiste pealkirjadest on negatiivse alatooniga. Sotsiaalne keskkond, kus viibime stimuleerib stressi. Me oleme keskkondlikud olendid ja pidev ärevus on seisund, mida müüvad meile hirmu-kaupmehed.
Negatiivsete mõtete rajal
Pinge ei ole sama, mis stress. Kuid pinge muutub kergelt stressiks, kui sellele lisada veel üks koostisosa – muretsemine. Kalduvus üle mõelda mineviku ja tuleviku südmusi, samal ajal neile külge pookides negatiivseid emotsioone.
Kui me heidame pilgu mõtete toimimismehhanismi, siis avastame, et mõtted on närvikanalid meie ajus. Samade mõtete kordamine tugevdab neid kanaleid ja põhjustab nende sagedasemat ilmnemist. Nad muutuvad iga kord hõlpsamini mõeldavaks. Just nagu tee, mida mööda metsas kõnnime kulub ajapikku selgesti erastatavaks rajaks. Harjumus muutub üha tugevamaks ja loob meile illusiooni, et just see tee ongi õige.
Lihtsalt selle pärast, et sa mõtled negatiivseid mõtteid uuesti ja uuesti ei tähenda see kohe, et need mõtted on tõesed. Tihtipeale on need närvikanalid meie asjus muutunud tugevamaks, mis justkui annab neile mõtetele kehtivuse.
Proovi vaadata oma mõtteid kõrvalt ja murda sellega nende tsüklit. Aja ja järvepidavusega on võimalik neid kanaleid nõrgestada. Ning pea meeles elutarkust:
“Mõtle, mõtle, aga vaat, et üle ei mõtle.” – Malmadaan
Kolm teaduslikult tõestatud viisi, kuidas jõuda rahulikumasse seisundisse:
- Mediteeri vähemalt 20 minutit päevas või, kui on vaja kiiret abi, siis sulge silmad, hinga sügavalt sisse ja proovi hetkeks kuulata kõiki helisid nii, et mitte ükski heli ei läheks kaotsi. Silmi avades avastad midagi imelist – oled tagasi hetkes ja veidi rahulikum.
- Kirjuta käitsi välja oma mõttejada ilma, et sa seda filtreeriks, vähemalt kolm lehekülge. Lase mõttel vabalt paberile voolata ilma pausi tegemata. See on üks kõige effektiivsemaid emotsioaalse vabastamise tehnikaid. Kui vajad kiiret abi, siis anna sellele emotsioonile, mida koged, nimetus. Neuroteadus on tõestanud, et kogetava emotsiooni defineerimine nõrgestab selle mõju. Tegu on ka tuntud mindfulnessi tehnikaga.
- Jookse iga päev vähemalt 20 minutit ja vaata, kuidas see tume pilv sinu peakohal hajuma hakkab.
Kõik need tegevused annavad sulle aega olla iseendaga. Me peame vahetevahel ennast välja lülitama ühiskonnast, et päriselt olla ühenduses iseenda ja maailmaga. Tänapäeval on eduka inimese staatuse sümboliks saanud see, kui produktiivne sa oled. Kui tunned, et kogu aeg on nii palju teha, siis tea, et ka aja “raiskamine” on teaduslikult tõestatud viis rahustamaks sinu närvisüsteemi ja laadimaks akusid. See omakorda loob sulle rohkem selgust ja töö saab hoopis kiiremini tehtud.
Meie kõigi jagatud inimkogemus
Üks on kindel – me peame teineteisega rääkima südamest südamesse ja väljendama seda, mida tunneme. Ainult koos toimides saame me sellest väljakutsest võitu, et liikuda edasi rahulikuma, harmoonilisema ja õnnelikuma tuleviku suunas. Iga kriis on võimalus kasvamiseks ja me keegi ei ole selles üksi. See on meie kõigi jagatud inimkogemus.
Autor: Kevinski, mustkunstnik, müstik, maag
Allikas: TheKevinski.com
Kevinski tegemistega saad end kursis hoida Facebooki ja Instagrami vahendusel.
