Igal ajastul ja kogukonnal on olnud neid, kellel on olnud tervendaja või ravitseja roll. Ühine tänapäeval ja keskajal on see, et inimesed otsivad oma ellu heaolu ja rõõmu. Juba keskajal oli oluline arsti või tervendaja ja patsiendi omavaheline suhtlus. See, et keegi kuulaks ja võtaks patsienti tõsiselt, oli kindlasti sama oluline kui praegu. Juba toona nõudsid arstide käsiraamatud patsiendi terviklikku käsitlemist.
Tänapäeva meditsiiniteadus koos oma aparaatidega on kahtlemata vajalik ja teeb palju head, kuid peame paraku ka tunnistama, et meditsiiniajaloos pole olnud teist sellist aega kui oli 19.-20. sajand, mil hüljati ja unustati nii palju varasemaid meditsiiniteadmisi, kuna uute teadmiste ja tehnika pealetung oli väga jõuline.Paar aastasada kestnud akadeemilise meditsiini pealetung hävitas tolleaegse iidse süsteemi pea täielikult. See on tänapäeval tekitanud olukorra, kus ravitakse sümptomeid ilma haiguse tekkepõhjusteni jõudmata.
