Kes on sinu vastane suhtetandril?

Naised tihtilugu ütlevad mulle lauseid stiilis: "Ma kavatsen selle mehe nimel võidelda!" Ja mina küsin alati vastu, et: "Kellega Sa võitled?" Mehe hirmudega? Saatusega? Teise naisega?

Võitlus oma olemuselt tähendab vajadust kontrollida. Elu ning inimesi paraku ei saa kontrollida, mida kiiremini see endale selgeks teha, seda õnnelikum olete.

Need võitlused lõppevad kõik suht ühes ämbris – te võtate inimeslt vaba tahte ja saate enese kõrvale kellegi, kes ongi nagu jahis alistatud saakloom, kellest erilist asja enam ei saa ja teie lepite teadmisega, et ta püsib seal, kus ta parasjagu on, lihtsalt sellepärast, et kuulihaav ei lase jooksu panna või ämber nr 2, te kaotate viimsegi väärikuse.

Kas te ikka tahate endale partnerit, kel puudub selgroog teha oma valikud ise? Kumb on magusam, kas suure võitlusega ja veriselt kättevõidetud “saakloom” või mees, kes on tulnud ise, omal vabal tahtel, usuga, et Teie oletegi see, millest ta on unistanud?

Inimesed on alati valmis heade asjade nimel võitlema, aga uskuge, armastus ei ole see koht. Võim ning kontroll ei tohiks käia inimsuhetega käsikäes.

Ma olen näinud ka kõrvalt inimesi, kus Sa tajud, et olukorda ei juhi nemad, vaid juhib hirm, aga ka sellisel puhul ei saa üks inimene teise eest tööd ära teha. Sul võib olla vallaline mees ja Sa võid tahta teda nii hirmsasti enda omaks teha, aga kui ta pole tegelikult valmis end siduma, siis see kõva võitlemine ei too seda meest kiiremini Sinu valdustesse.

Lase lahti, las ta käib, kogeb, õpib, harjub ja kui see on tähtedes kirjas, siis juhtuvad asjad nagunii.

Ei ole vaja võidelda, on tarvis usaldada elu. Piisab sellest, kui sosistad talle kõrva, et: “Mina tahan!” Ei pea barrikaadidel kisama: “Ma pean saama, ma tahan, ma võitlen.”

Ma küsin veelkord: Kellega te õigupoolest võitlete? See nähtamatu vastane olete teie ise. Mitte ükski teine naine ei saa võtta seda, mis on saatuse poolt määratud. Mitte ükski hirm või kahtlus pole tugevam armastuse väest. Mitte ükski mees ega suhe pole väärt verd ja pisaraid, alandust ning väärikuse kaotamist.

Autor: Kadri Luik

Vaata ka Kadri Luige blogi Julgus mõelda, julgus öelda facebookis ning uuri tema raamatute “Must ja valge luik” (koos Lauri Luigega),  “Julgus mõelda, julgus öelda” ja “Julgus mõelda, julgus öelda 2” kohta.

Seotud