Tartu ülikooli isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia vanemteaduri Toivo Aaviku sõnul tuleb selle väljendi mõistmiseks see esmalt lahti seletada. “See sõnum on, et “ma armastan sind nii palju, et ma ei suuda ennast enam kontrollida ja rikun isegi üldtunnustatud inimestevahelisi norme”, mis tähendab seda, et inimese kiretase on väidetavalt väga kõrge.
“Keegi võib seda tõesti armastuse märgina võtta. Ei peksa – järelikult ikka nii suur kirg pole,” lisas ta.
Kuigi see tundub vastukäiv, ei saa välistada, et inimene, kes oma kaasat järjepidevalt peksab, teda ka südamest ja siiralt armastab. Aaviku sõnul tulevad mängu igasugused muud tegurid – armukadedus, kontrollivajadus, madal enesehinnang, suutmatus ennast reguleerida.
“Kui mõned neist [teguritest – toim] kõrvaldada, siis võib pilt hoopis teistsugune olla. Aga kui küsida vägivallatseja isiklikku arvamust, siis vastus oleks kindlasti “jah”. Meie võime lähtudes oma arusaamadest seda muidugi vaidlustada,” nentis ta.
Sama väljend võib olla tuttav ka algkooliaegadest, mil poisid kippusid patsist tirima just neid neiusid, kes neile kõige enam juhtusid meeldima. Võiks arvata, et laps lihtsalt ei oska paremini.
Aaviku arvates pole tegu niivõrd oskamatusega end väljendada, vaid eelkõige tähelepanuvajadusega. “Tähele pannakse seda, kes teeb objekti suhtes n-ö olulisemaid, nii positiivseid kui ka negatiivseid tegusid.”
Siiski, koduvägivalla puhul see oskamatuse teema tema hinnangul ei kehti. “Peale peksu oskavad mõned tegelaselt suurepäraselt andeks paluda, lilli tuua ja lubada et kõik see muutub,” lisas ta.’
Mis ajendab üht inimest vägivallale?
Aaviku sõnul on iga asi, mis on läbi aja inimese käitumisse alles jäänud, evolutsioonilise taustaga. Kuigi sõna “koduvägivald” ei saa tema arvates väga pikast ajast rääkides kasutada, siis lihtsalt “vägivalda” küll. “Ilmselt ürginimestel oli see viis, kuidas paika panna sotsiaalne hierarhia. Kellel jõud, sellel ka parem positsioon.”
Põhjused, miks üks inimene on suuteline talle armast inimest mõnedel juhtudel ka täiesti vigaseks peksma, võivad olla tingitud nii geneetikast kui ka keskkonnast – nagu ka iga teine inimkäitumine. Aaviku järgi on tõenäoliselt olemas teatud pärilikud eeldused – impulsiivsus, ärevus, madal eneseregulatsiooni tase jm, mis võivad teatud keskkonnas ilmneda.
“Mulle tundub, et need peksjad satuvad suurepäraselt elus kokku nende inimestega, keda võiks juba eelneva info põhjal pidada potentsiaalseteks ohvriteks. Kes tulevad sellistest peredest, kus nagunii juba peksa on saadud. Seega nii keskkond kui ilmselt pärilikkus töötavad siin käsikäes ehk ilmnevad teineteise koosmõjus,” ütles Aavik.
Kõik oli justkui muinasjutus, kuni…
Paljud koduvägivalla ohvrite lood algavad tihti sellega, kuidas kõik tundus täiuslik päevani, kuni nad hakkasid oma armastatud inimeselt lihtsalt peksa saama. Sage on näiteks olukord, kus esmane ohver on hiljuti lapseootele jäänud naine, kelle elu ühest ilusamast ajast saab üheksa kuud terrorit.
“Rasedus on periood, kus saab selgeks, et endist suhet enam olla ei saa ja see võib tekitada mehes ärevust. Igasugune elumuutus võib seda põhjustada. Kõigi nende situatsioonide taga on probleem ikkagi see, et vägivallatseja ei suuda oma sisemiste hirmudega enam toime tulla. Kui eneseregulatsioon on ka madal ning löömise suhtes soodsad hoiakud, siis nii see tulebki,” selgitas Aavik.
Koduvägivalla puhul on levinud stsenaarium ka see, et pärast esimest sellist juhtumit tuleb peksja andeks paluma ja lubab, et see jääb viimaseks korraks. Kuigi on täiesti võimalik, et selline asi ei kordu ja inimene muudab end, siis Aaviku hinnangul on see vähe tõenäoline. See eeldab inimeselt väga sügavate väärtuste ja hoiakute muutumist, millega üksinda hakkama saada on üsna raske.
“Nii karm kui see ka pole, siis mina soovitaksin kohe peale sellist juhtumit selle inimese lähedusest ära kolida ja temaga enam mitte kunagi suhelda. See on piisavalt tugev samm ja annab selge sõnumi. Sellised selged sõnumid võivad aga elu muuta,” märkis ta.
Vägivaldse kodukorra juured viivad Vene kultuuri
Kuigi koduvägivald on – vähemalt kaasaja läänelike arusaamade järgi – selgelt taunitud, pole see alati nii olnud ja ses osas tuleb vähemalt Eesti kontekstis vaadata eelkõige oma idanaabri poole.
Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi semiootika osakonna sekretär Ulvi Urmi sõnul põhineb see väljend 16. sajandi Venemaa seaduste kogul nimega “Domostoi” [“Kodukorraldus” – toim], kus naist käsitletakse kui mehe omandit, keda mees peab õpetama ja kasvatama.
Sealt leiab muu hulgas sellised nn juhised: “ära löö vastu nägu, siis ei saa temaga inimeste sekka minna”, “ära löö kõhtu, kui ta on rase”, “naisele on parem piitsaga õppust anda, sest nii on valusam ja ta omandab õppetunni paremini.” Sealtsamast 16. sajandist levinud ka rahvalik ütlus “lööb, tähendab armastab”.
Urmi sõnul vene naised tõepoolest võtsid selle ka omaks, sidudes või isegi asendades kehalise väärkohtlemise õpetuse ja kasvatamise eesmärgil armastusega. “Huvitav on veel, et “Domostrois” öeldakse, et kui sa naist, last või teenrit peksad, siis ei tohi seal olla viha ega muud emotsiooni, sest sa tegutsed nagu hoolas karjane, kes hoolitseb oma lambukeste heaolu eest.”
Kolm sajandit hilisemast väljaandest, Vladimir Dali sõnaraamatust (Tolkovyj slovar’ živogo velikorusskogo jazyka, 2. trükk 1880-1882) leiab märksõna ljubit’ [armastama] alt Kogo ljublju, togo i b’ju [keda armastan, seda ka löön] või märksõna bit’ [lööma] alt ženu ne bit’ – i milu ne byt’ [kui naist ei löö, siis ei ole ka armastust].
Sattudes suhtesse mehega, kes neid ei peksnud, näiteks välismaalase või muust rahvusest inimesega, kurtsid nad omastele, et see neid ei armasta, kuna ei peksa. “Paljuski kohtab sellist arusaama ka tänapäeval,” märkis Urm.
Kultuurimuutus andis iroonilise tõlgenduse
Seos armastuse ja löömise vahel tuleneb kristlikust armastavast-karistavast Isa kujust, vähemalt nii oletab Eesti keele instituudi (EKI) vanemleksikograaf Ene Vainik. “Eesti talupoegadele sisendati ka, et ega lapsest õiget inimest saa, kui talle ihunuhtlust ei anna. Sellega usuti pekstavale kasu toovat ja nii peeti seda vanemliku armastuse väljenduseks.”
Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteaduri Anneli Barani sõnul leiab eesti vanasõnade seast üksnes ütlemised “keda jumal armastab, seda ta ka karistab” ja “kes oma last armastab, see teda ka karistab”. EKI teine vanemleksikograaf Iris Metsmägi teadis välja tuua ka ütluse “kes vitsa säästab, see vihkab last”.
Samas lisas Baran, et nende üksikute üleskirjutatud ja rahvale omistavate ütlemiste puhul rõhutatakse nende hilist päritolu – 1920-40. aastaid. Metsmägi märkis omalt poolt, et kuivõrd talle tundub, et Eestis ei peetud vähemalt 20. sajandil enam naisepeksu üldiselt aktsepteeritavaks, siis ilmselt just seetõttu sai ütlus “kes lööb, see armastab” omale külge pigem iroonilise tõlgenduse.
“Ilmselt tundus eestlastele, et vene peresuhetes oli teisiti, sellest ka võimalik iroonia või üleolekutunne,” selgitas Metsmägi. Ka Baran nõustus, et tänapäeval kaldutakse seesuguseid ütlemisi mõistma tõepoolest pigem äraspidise tarkusena ja millenagi, mis enam ei päde.
Allikas: 8 kõige levinumat põhjust, miks naised ei lahku vägivaldsest suhtest
Millised on suhtevägivalla ohumärgid?
Emotsionaalne vägivald, I osa: mis see on ning kuidas satutakse emotsionaalselt vägivaldsesse suhtesse
Emotsionaalne vägivald, II osa: vastamist vajavad küsimused ja vajalikud sammud väljumaks laastavast suhtest
Alaväärsuse küüsis | Kas tunned, et sa ei ole piisavalt hea?
