Kerli lugu: ta tahtis, et ma lõpetaksin suhte ise

Meil on 15. pulma-aastapäev. Plaanis on väike õhtusöök sõpradega. Till-toll, till-toll heliseb uksekell. Peoks sätitud paar astub uksest sisse, ulatavad lilled ja pudeli veini. Kõik on ülendatud meeleolus. „Tead seda vana anekdooti?“ ütleb rõõmsalt mu mees Teet. „Kui ma oleks 15 aastat tagasi naise ära tapnud, siis saaksin praegu vanglast välja.“ Minu jaoks jääb sellel hetkel aeg seisma.

Katkend Heidit Kaio raamatust „Vestlused Priiduga. Lahutus“

Kolm aastat hiljem oleme sõpradega lõkke ääres. On juba öö. Liha on grillitud ja veini joodud. Sume on öö. Mu mees Teet ütleb, et kuulis head anekdooti:

„Räpina rongis istub abielupaar ja nende vastas üks mees. Naine läheb kupeest välja ja üksi sõitev mees küsib teiselt: „Kuule, sul on nii kole naine?“

Mees ei vasta.

Naine tuleb tagasi, aga läheb varsti uuesti välja. Kupeesse jäävad kaks meest. Kuni üks neist lõhub vaikuse: „Me läheme Räpinasse. Seal on ühel mehel püss…““

???

Jutu iva ei jõua lõkkeseltskonnale kohale ja tekib vaikus.

Noh, pauhhh…“ teeb mu mehest Onu Heino kahe käega püssi hoidmise ja päästikule vajutamise liigutust.

Mul jääb aeg jälle seisma. Olen tagasi koduesikus pulma-aastapäeval, kus mu mees räägib, et „kui oleks 15 aastat tagasi ära tapnud, saaks nüüdseks välja“.

Inimesed lõkke ümber muutuvad kehatuks. Sekundid on pikad nagu päevad. Tulen teadvusele ja ütlen kõva häälega: „Mina olen Räpina rongis.“

***

Mõned käituvadki mölaklikult, et teine pool teeks otsuse lahku minna. Peavad armukesi või sigatsevad, aga kodust ei liigu kuhugi. Otsuse teevad naised.

Meie elu läks nii, et õhtuti kodus otsisime võimalusi eraldi olla. Mina teen köögis süüa ja tema vaatab elutoas telekat. Tahaks ka telekat vaadata, aga juba aastaid pole pult minu käes.

Mul on sisimas hea meel, kui ta mõnel päeval ütleb, et tuleb hiljem või läheb sõpradega välja. Saan teleka ette istuda ja endale väikse veini lubada. Minu aeg. Lõpuks! Ja kui ta öösel tuleb ja mind veiniga teleka ees näeb, siis on kuri. Miks?

Nädalavahetuste hommikuti, kui oleme kahekesi ja lapsed veel magavad, pole meil midagi öelda. Elekter on õhus, nähtamatu pinge. Mul on tunne, et olen milleski süüdi, aga ei tea, milles. Jutud on kangutatud, sõnad otsitud. Õhkkond on nii pingeline, et hakkan end tundma järjest ebakindlamalt. Lagunen laiali. Ma ei tea, kas enne olid unehäired ja siis tuli väsimus, või oli see vastupidi.

Vendadel Grimmidel on üks muinasjutt, kuidas printsessid enda teadmata igal ööl tantsivad, nii et kingadel on hommikul tallad kulunud. Kuningas kuulutab välja, et noormees, kes saladuse lahendab, abiellub printsessiga ja saab pool kuningriiki kaasavaraks. Tuttav tunne mulle. Jalalihased on nii pinges, et igal hommikul on jalad rampväsinud. Ärgates saan neid teadlikult lõõgastada.

Olen valdavalt emotsionaalselt tuim, teinekord aga plahvatan laste peale pimedas raevus. Ma ei suuda tunda rõõmu ega mäleta, et minuga oleks kunagi midagi õnnelikku juhtunud. Olen kaotanud lõhnataju, värvid on kadunud. Olen kui tühi õhupall, mis nööri otsas tuules lipendab.

Ühel pühapäevasel hommikul mumisen lahkumineku soovi välja, sest mul on tunne, et muidu suren. Ei rohkem ega vähem – surmahirm. Hirm, et kaotan iseenda. Olin lahkumineku mõttega mänginud, aga et just sel päeval välja ütlen, polnud ette planeerinud. Sõnad voolavad suust välja.

Ta pole isegi mitte üllatunud. Nõustub ja ütleb, et hakkab endale uut elamist otsima, aga sellega võib minna mõni kuu. Magab edaspidi elutoas ning püüab kodus ööbida nii vähe kui võimalik.

***

Aasta pärast lahkuminekut jaaniööl satume kahekesi sauna terrassile džinni toonikuga jooma. Teised on kuhugi kadunud, ainult meie kahekesi.

„Ma olen sitt mees olnud,“ ütleb Teet.

Lohutan teda, et kui viimased aastad läksidki pekki, siis see ei tähenda, et kogu meie kooselu oleks olnud mõttetu.

„Ei, ma olen olnud sitt mees. Mul oli viimastel aastatel kõrvalsuhteid.“ Ta nimetab nimesid ja kohti. Kolm aastat meie kooselust.

Olime aasta tagasi lahku läinud ilma erilise tundepööriseta. Tehnokraatlikult sai korraldatud lastega seotud olme. Aga kõrvalehüpetest teadasaamine lõi mul jalad alt. See polnud lihtsalt võõrandumine. Ta oli elanud kodus, tänitanud minu kallal, hinganud välja tumedat õhku. See oli reetmine.

Läksin justkui teist korda lahku. Kohale jõudis arusaamine, et ta oli emotsionaalselt hüljanud mu mitu aastat enne seda, kui tegelikult lahku läksime. Mina olin panustanud ja püüdnud, tema aga… See tundus ebaõiglane! Mind jahmatas mõistmine, et kui olin tundnud end üksi, siis tegelikult olingi.

Tagantjärele mõistan, et üheöösuhetega ta justkui karistas mind. Tundis ennast ise räbalalt, sest need üheöösuhted ei andnud midagi, ainult tühjusetunnet. Ja siis süüdistas sisimas mind, et mina olin pannud teda seda tegema.

Teinekord fantaseerin, et mis siis, kui oleksin kõik alla neelanud ja poleks pakkunud lahkuminekut. Kas tema oleks julgenud ise ära minna? Võib-olla halb aeg oleks läinud mööda? Kas kümne aasta pärast oleksime olnud õnnelikud ja rahul? Või oleksime kümne aasta pärast veel rohkem katki ja õnnetud ja läheksime ikkagi lahku?

Mõned aastad peale lahkuminekut tekkis Teedul romanss naisega, kellega ta üsna kiiresti ka abiellus. Mitte ainult registreerimine, vaid pulmad ja kõik. Mul oli tohutu tahtmine soovitada talle tema nalja peale, et „oleks 15 aastat tagasi ära tapnud, saanuks nüüd välja“, et tehku seekord siis kõik ikka õigesti.

Mis mind aitas?

  • Mind aitas otsus lahku minna. Tundsin end pea päevapealt paremini.

  • Olen varem käinud korduvalt psühholoogi vastuvõtul ja ka seekord panin aja kinni. Juttu jätkus pikalt.

  • Ühe hea sõbraga muutus läbikäimine sel eluetapil usalduslikuks. Püüdsin sõpra säästa minevikust ja jutust, „mida ta minuga tegi“, keskendudes olevikule. Kui sekka sattus mõni raskem õhtu, helistasin talle. Piisas sellest, et ta oli olemas.

  • Tegin teadveloleku ehk mindfulness´i harjutusi. Kui vähegi meelde tuli, püüdsin näha antud hetke detaile ja õnnetunnet selles.

  • Olen loomult seltskondlik ja aktiivne, kasutan võimalusi ja loon neid ise.

  • Tol aastal ma puhkust ei võtnud, vaid rühmasin tööd teha.

Vaata Heidit Kaio raamatu „Vestlused Priiduga. Lahutus“ kohta lisa kirjastus Pilgrim kodulehelt.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.