Eestis on palju allikaid, kust inimesed ka tänapäeval oma tarbeks joogivett käivad ammutamas. Mõned neist on üldtuntud ja riikliku kaitse all, teised on teada vaid kohalikule allikalkäijate kogukonnale. Oma õdusa allika leidmine ja selle juures järjepidevalt käimine toob rõõmu nii käijale kui ka allikale. Erinevatel aastaaegadel, igasuguse ilmaga allikal käimine loob hea sideme maailmaga, nii nagu see väljaspool meie tubast tegelikkust on. Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste on kogumas andmeid ja lugusid Eestimaa allikate ning nendega seotud pärimuse kohta.
Hiljaaegu kuulis ta põneva loo Kavilda ürgorus paikneva Kave allika kohta, kust paljud Tartu kandi inimesed oma joogivett toovad. Allikal teatakse olevat ravitoime ja tõepoolest, vähemalt üks allikalkäija sai Kaika Laine nõu järgi Kave allika vee toel üle teda kimbutanud mao ülihappesustõvest. Selleks tuli õhtul allikaveega tassi panna hõbelusikas meega ning lasta sel öö jooksul lahustuda. Hommikul tuli vesi väikeste lonksudega ära juua. Ja tõepoolest, peale nõnda talitamist pole tõbi enam kimbutanud.
Kave allika nimel on põnevaid seoseid meie ja karjala rahva muinasusundiga. Karjala runolauludes on Kave nimeks ilmaneitsil, kes kõrgub üle taeva. Aja minnes laskub ta madalamale, kuni puutub kokku merega. Seal teeb part pesa ta põlvele ja hakkab hauduma mune. Põlv läheb nii kuumaks, et ilmaneitsi tõmbab jala vee alla, munad purunevad kildudeks ja sealt sünnib kogu maailm meie ümber.
Samast Kave nimelisest naisest, keda ka Ilmatariks ja Luonnotariks kutsutakse, sünnib nõidlaulik Väinämöinen, kelle eeskujul lõi eestlasest arst ja kirjamees Friedrich Robert Faehlmann meie Vanemuise. Karjala lauludes on Kave piimast sündinud sooraud, samuti annab ta käärimise väe õllele.
Kave Ilmatari võrdkujuks võib olla meie Linnutee, mis sügistalvel õhtuti keset taevast kõrgub ja kevadeks sealt alla silmapiirile laskub just samamoodi, nagu maailmaloomise loo ilmaneitsi. Hilissügisel, kui Linnutee kõrgel taevas paistab, on hästi jälgitav selle hargnemine kaheks. Nii meenutab Linnutee kaheks hargnevat puud või taeva äärel seisvat, üle laotuse kummardunud inimest. Taolist üle taeva kummardunud naisterahva kuju võib leida paljude rahvaste mütoloogiast – Egiptusest, Jaapanist ja mujaltki. Linnutee hargnemiskoha suunas paikneb ka meie tähesüsteemi kese.
Kave allikat võib mõista ka elu ja loovuse lättena. Loovväest pulbitsev oli ka Soome rahva eepose Kalevala kokkukirjutaja arst, keelemees ja rahvaluule koguja Elias Lönnrot, kes 1844. aastal ka Eestimaa jalgsi läbi käis Tallinnast Kuusalusse, sealt Koeru, Tartusse, Valgamaale, Võrusse ja tagasi Tartusse ning Tartust Narva kaudu Peterburi. Lönnrot kritiseeris teravalt Eesti saksasoost mõisnikke, kes eestlastele maa ostmise õigust ei andnud ja neid viletsamal elujärjel hoidsid kui oli saamidel Jäämere ääres või talupoegadel Venemaal.
Üheteistkümne käiguga Karjalasse muistseid runolaule koguma sai Lönnrot kokku lauluvara, millest pani kokku algse Kalevala, soome rahvuseepose. Alg-Kalevala käsikirja eessõna allkirjastas ta 28. veebruaril 1835. aastal. Seda päeva tähistatakse Soomes Kalevala-päevana, mil üle kogu maa heisatakse Soome lipud.
Kalevala on eeposena võimas ja ehe, suurem osa värssidest on pärit rahvasuust, Lönnrot on need vaid tarviku loomiseks kokku põiminud. Kalevala meisterlik eestikeelne tõlge valmis 1939. aastal August Annisti sulest. Kalevala värsid esimesest runsot meenutavad, kuidas maailm ja lauluvägi sünnib koos iga päevaga ikka ja jälle:
Üksi meile ööd tulevad, Üksi päevad valgenevad,
Üksi sündis Väinämöinen, Ilmusi igirunoja,
Kaokesesta kandajasta, Ilmattarista emasta.
Nii on ka iga allikas ja läte uue elu ja uue laulu andjaks. Rõõm on teada, et meie maal on olemas Kave allikas, mis ka nüüd ja praegu meid joodab ning tervendab. Pühitsegem üheskoos 28. veebruaril Kalevala päeva ja meenutagem kõiki neid, kes seda elu ja loomelätet on meieni aidanud vahendada.
Autor: Mikk Sarv
