Minu igapäevatöö seisneb suuresti selles, et kuulan naiste ja meeste jutte suhetest, mis enam rahuldust ja rõõmu ei paku. Väga sageli taban end mõttelt, et meestele tundub, et naised on samasugused olendid kui mehed, ainult et vähem karvasemad ja väiksemad ning naistele jälle näib, et mehed on samasugused kui naised, ainult et suuremad ja karvasemad.
See üleilmne eksiarvamus põhineb suuresti sellel, et me räägime samu sõnu samas keeles, ent eluline tõsiasi on paraku, et meeste ja naiste dialoogis läheb palju “tõlkes kaotsi”. Sellise nähtuse tõlgendamisel, mida me ei mõista, jääme ju sageli hätta ja teeme vigu. Oh, kui palju teevad vastassugupooled apsakaid!
Mida naine tegelikult ütleb ja vajab, kui ta vaatleb end peeglist ning lausub sõnad: “Ma vist näen sellest kleidis paks välja?” Kui mees juhtub kuulma sellest küsimuses ainult sõnu ja annab seejärel pärast mõningast analüüsi oma ausa kaalutletud arvamuse mõnest liigsest kilost, on ta naise küsimusest valesti aru saanud. Naine, tõele au andes, küsis küll küsimuse, ent vajas mitte realistlikku olukorda kirjeldavat vastust, vaid mehe kohest ja hoolivat kinnitust, et ta on oma mehele erilisim kõigist maailma naistest ja et ta on ilus täpselt sellisena nagu ta on. Naine ei vaja siin mehe kriitilist ausust, sest ka supermodelli välimusega naised leiavad enda juures mitu viga laita, rääkimata siis tavalistest naistest. Naised kahtlevad endas pidevalt ja on oma välimusega alatasa pahuksis. Mehe kriitiline vastus vaid haavab naist. Kui mees naise küsimust enda keelde tõlkis, läks tõlkes kaduma naise ridade vahele peidetud tegelik vajadus. Seda peaks teadma iga küps mees.
Aga mida naine tegelikult ütleb ja vajab, kui ta hakkab rääkima emotsionaalselt, võib-olla isegi pisarais, oma päevapingetest – sellest, et keegi ütles tööl halvasti või et tal tekkisid lahkarvamused oma emaga? Meestel on kalduvus otsida oma naist vaevavale probleemile kohene lahendus. Ja mehed on sageli väga üllatunud, kui nende konstruktiivse lahenduse peale naise emotsioon ei vaibu ning naine ei tundugi olevat rõõmus selle lahenduse peale, vaid asjast tõuseb ootamatult hoopis suur tüli.
Mis ta siis tõstatab ilmaasjata probleemi, kui ta lahendust ei taha, mõtleb mees. Miks ta ei võiks mind lihtsalt ära kuulata, imestab naine. “Ma tahan end lihtsalt pingetest tühjaks rääkida, tunda sinu lähendust ja mõistmist, ära tule mind õpetama, mida ma tegema pean, ma tean seda isegi”, ärritub naine pikapeale. “Võta mind lihtsalt kaissu ja ütle, et kõik saab korda”, on see, mida naine tegelikult vajab. Sedagi peaks teadma iga küps mees ja mitte tõlkima naise juttu enda keelde kui kiiret ja ratsionaalset lahendust ootavat väljakutset, vaid hoopis kui naisepoolset kontaktivõtmise viisi.
David Deida tegi eesti raamatuturul mõned aastad tagasi otsa lahti, et aidata meestel naistest ja nende sisemistest vajadustest paremini aru saada. Ja nüüd on eesti keeli saadaval Ameerika viimase veerandsaja kümne kõige mõjukama terapeudi hulka kuuluva “Alkeemia lugemisnurk. Mida naised tegelikult meestelt tahavad?”
