Üle kahekümneaastase kogemusega pereterapeut Katrin Saali Saul mõtiskleb Vikerraadio uues “Peresaates” perekonna olemusest ning sellest, kuidas vanemate suhted mõjutavad lapse heaolu.
Lapse enesehinnang ja minapilt ei teki ju iseenesest – beebi jaoks algab kõik särast ema silmas
Lapse esimeseks peegliks on ema silmad. Kui ema vaatab last imetleva pilguga, saadab ta sellega oma lapsele sõnumi, et lapsuke on imeline, eriline, armastatud, väärtuslik. Ema pilk annab lapsele tagasisidet lapse enda emotsioonide kohta, peegeldades lapse rõõmu, üllatust, kurbust. Eluterves peres on nii, et kui laps jookseb ema juurde, et jagada mingit oma rõõmu, siis peegeldavad ka ema silmad lapse rõõmu. Ei pea olema selgeltnägija, et ära arvata, mis toimub lapse hinges, kelle rõõmu kunagi ei tunnistata ega tunnustata.
Ema silmadest saab alguse lapse enesehinnang – just silmist kiirguv armastus loob vundamendi, millele saab laps hakata looma endast positiivset ja armastusväärset, enesekindlat kuvandit.
Ema pilgu sära on lapse kasvukeskkonna tähtsaim tööriist. Tähtsam kui uhked lelud, tähtsam kui vanemate sotsiaalne staatus, automark ja ruutmeetrite arv kodu köetaval pinnal. Ema pilgu sära kannab endas armastuse kiirgust. Armastuseta laps kängub kui päikesevalguseta taim. Ehkki muidugi – ka liigse armastusega saab tappa. Ka taim tahab saada piisavalt vett, nii ülekastmine kui veeta jätmine on sama hukutava toimega ja ega taimel suurt vahet pole, kumba pidi ta otsa saab.
Ent sätendus ema silmas sõltub paratamatult sellest, kuidas emal endal elus parasjagu läheb ja kuidas ta endaga läbi saab. Emadus pakub sageli suure rõõmu kõrval varjuna ka metsikut väsimust ja negatiivseid tundeid, mis mõjutavad silmasära. Mõnikord sära silmist suisa kaob ja asendub tühjusega – lapse eest on justkui füüsiliselt hoolt kantud, aga ema pilgust lapse hing pai ei saa. Ema keha on küll kohal ja teeb kõik vajaliku ära, aga hing valutab või toimetab oma probleemidega.
Need heidutavad tunded, mis röövivad silmast sädeme, võivad tekkida paarisuhtest, mis lapse sündides ja rollide muutusest tihti pingestuvad. Need võivad tekkida eluraskustest, või hoopis ema enda nõrgast enesehinnangust, ebakindlusest. Ema vaimse seisund sõltub sel perioodil ja muidugi ka hiljem sellest, milline on ta suhe oma mehega, lapse isaga.
Ema ja isa kujundavad lapse reaalsust. See reaalsus on vanematevahelise suhte nägu.
Mida õnnelikum on suhe, seda säravamad on ema silmad ja seda lihtsam on lapsel akumuleerida usaldust, muretust, särtsu ja elurõõmu, et sealt ammutada jõudu täiskasvanuna.
On imeline, kui vanemate vaheline suhe on hea. Aga isegi kui see suhe pole paremate killast, ent vanemad on nii palju küpsed, et lahendavad oma probleemid isekeskis, jätab see lapse minapildi eluterveks.
Mulle meeldis pereteraapiat oma erialaks valides mõte, et muutus ühes süsteemi osas toob kaasa muutuse kogu süsteemis. Maakeeli tähendab see, et kui peres kellegagi midagi toimub – tervisega, tööga, suhetega, siis see mõjutab kõiki pere liikmeid.
Võib juhtuda näiteks ju ka nii, et üks vanem, näiteks isa haigestub, näiteks vähki. Oleks naiivne arvata, et selle isa lümfisüsteemi probleem ei mõjuta kõiki selle pereliikmeid. Muidugi mõjutab – see võib mõjutada kõigi pereliikmete meeleolu, tekkiv stress võib mõjutada ema tervislikku seisundit, mis võib pingestada nii paarisuhet kui mõjutada võimet täita oma vanemlikke ülesandeid.
Pereterapeudid ütlevad, et kus iganes näed sa probleemset last, siis otsi põhjuseid selleks tema vanemate juurest – nende suhtest, kasvatusstiilist või väärtushinnangutest. See tähendab seda, et iga last saab aidata, aidates hoopis tema vanemad. Ning see tähendab ka seda, et viga pole peaaegu kunagi ühes inimeses, vaid enamasti düsfunktsionaalses suhtes, mis on kahe inimese vahel tekib. Ja et tihti kanname me edasi neid käitumismustreid, mida oma päritoluperes õppisime. Üks ei oska rääkida ja oma tundeid väljendada, teine valab keelelt kõik, mis meelel, kohe partneri peale välja, kolmas tõmbub endasse ja tunneb et liigne lähedus on lämmatav, neljas aga tahab olla pidevalt koos ja hullub üksindusest. Eks me kõik oleme oma päritolupere poolt vermitud.
Suurim kingitus, mille vanemad oma lastele suudavad anda, on toimiv, soe, Armastuses arenev paarisuhe ja toetav perekond.
Kui me tahame luua paremat Eestit ja paremat maailma, siis mulle näib, et me peaks alustama pere kui kasvukeskkonna väärtustamisest. Et aga midagi väärtustada, peab seda asja õppima tundma.
Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut
Kuula Katrin Saali Saul rääkimas perekonnast ja selle olemusest ja olulistest teemadest Vikerraadio uues “Peresaates” – laupäeviti kell 10.10 ja kordusena teisipäeviti kell 23 ning SIIT.
