Katkend raamatust „Vaikuse muusika“, mis räägib armastatud laulja Andrea Bocelli elust

Andrea Bocelli jutustab meile oma raamatus „Vaikuse muusika“ oma muusikuks kujunemise loo. Palavalt armastatud laulja avab meile uksed ka oma perekonna ellu ja räägib siiralt suhetest isaga ning kohtumisest elukaaslase Veronicaga. Ta kirjeldab meile sel teel teda saatnud vankumatust enesekriitikast ning sügavatest sisemistest emotsioonidest, mis on teda alati iseloomustanud. Bocelli viib lugeja kõigepealt oma pere vanasse majja Lajaticosse, seejärel kooli ja ülikooli kuni kuulsamate lavalaudade ja tutvumisteni selle maailma vägevatega. Ta paneb meid igal sammul unistama ja heldima.

Katkend raamatust „Vaikuse muusika“

Olen sageli tundnud vastupandamatut soovi anda muusikale uus definitsioon, öelda vähemalt midagi tavapärasest erinevat selle õilsa kunsti kohta, millele võlgnen ühelt poolt lõputult õnnelikke tunde ja teisalt hea hulga tunde tõelist, piinavat ängistust.

„Unetutel öödel, nüüd juba väga sageli, tegelen sellega, et püüan anda mingi vormi oma laialipillutatud mõtetele, kõverpeegeldustele, mis on liiga raske õppe- või tööpäeva tulemus. Ma aina mõtlen ja mõtlen ning selle ainus tulemus on mõnikord uinumine ‒ mitte midagi originaalset, filosoofilisest või kunstilisest vaatenurgast väärtuslikku. Muusika jääb isegi ilma minu määratluseta rikkaks kõigest, mida on juba öeldud ja kirjutatud. Ja nüüd ma siis purskan siia viletsale märkmikulehele kõige banaalsema, naeruväärsema asja maailmas; selle, mida on juba tuhat korda taeva poole hüütud: „Muusika on minu jaoks vajadus nagu armastuski, see on ka ennekõike minu saatus, sama möödapääsmatu kui aja möödumine.“

Leidsin selle mõtte Amose lühikesest päevikust, vanast päevikust, milles on säilinud mõned tema luulekatsetused, mida ta aeg-ajalt alates lapsepõlvest kirjutas, vaheldumisi kummaliste, tähtsusetute mõtetega. Nagu ka see mõte, mida ma ennist mainisin lihtsalt sellepärast, et seda on kasulik teada, arvestades, mida ma kavatsen teile temast rääkida. Teisest küljest juhtub sageli, et just need asjad, mis on veidi juhuslikult välja öeldud ja millele ei omistata mingit tähtsust, on mingil segasel, peaaegu tahtmatul moel asjad, mis kirjeldavad kõige paremini iseloomu ja toovad kirjutaja tõelise sisemuse kõige paremini päevavalgele.

Ema lugu sellest, kuidas ta avastas Amose armastuse muusika vastu, tekitas sugulaste seas tõelise tormijooksu. Kõik püüdsid kinkida talle esemeid, mis seotud helide maailmaga. Poisike sai mänguasju, mis esitasid lihtsaid viisijuppe, mängutoosi ja lõpuks ka imeilusa plaadimängija ning esimese vinüülplaadi, mis poisikesele meeldis, tekitas suurt huvi, kuid erilist vaimustust mitte.

Ühel päeval, kui Amos oli ära kuulanud oma vana onu kirgliku loo hiljuti surnud väga kuulsa tenori elust ja laulmistest, teatas poiss, et tahab tingimata kuulata oma uue kangelase, legendaarse laulja Beniamino Gigli plaati. Seda häält kuuldes oli Amos niivõrd suures vaimustuses, et onu pidi oma jutustust jätkama ja luuletama veel juurdegi, et lapse kasvavat fantaasiat toita. Seejärel läks selle uudishimu äkilise palaviku rahustamiseks vaja veel mitut võrratu tenori plaati ja uusi lugusid teistestki laulukangelastest.

Amos ootas, et viimane beniamino oleks kirjeldatud kui kõikidest parim, nagu lapsed sageli teevad – viimane kangelane on alati suurim lemmik.

Nii jõudsid koju esimestena Giuseppe Di Stefano, Mario Del Monaco, Aureliano Pertile ja Ferruccio Tagliavini plaadid. Siis rääkis onu Amosele Carusost. Ta pani mängu kogu oma kõneosavuse ja kire, kinnitades poisile, et Caruso on tõesti parim laulja, kellel on kõige võimsam, kõige kõlavam ja ulatuslikum hääl ja ta on ooperisõprade lemmik. Nii saabus varsti pärast seda Enrico Caruso esimene album ja koos sellega ka esimene Amose pettumus. Lapsele, kes ei mõistnud midagi tolle aja salvestustehnikast, lihtsalt ei meeldinud see hääl, mis tundus tulevat kuskilt tõrrepõhjast, ega see tämber, mille tolle aja tehnika oli suuresti ümber töödelnud. Caruso hääl ei paistnud taluvat võrdlust Del Monaco õilsa domineeriva häälega või Gigli pehme kirgliku häälega, mis olid talle nii sügava mulje jätnud.

Väike Amos muudab kunagi arvamust suure Caruso kohta, kuid alles pärast pikki aastaid ja arvukaid väga põnevaid sündmusi, millest meie lugu räägib.

Ühel hommikul oli Amos üksi koduhoovis ja mõtiskles teab mille üle. Ta kõndis edasi-tagasi, garaažiuksest väravani, mis viis külateele, ja ümises aeg-ajalt mõne tuttava aaria motiivi. Järsku ta peatus, tundes eksimatult ära oma täta sammud (nii kutsus Amos hoidjatädi Orianat, tüdrukut, kes oli näinud teda sündimas, sest töötas nende juures koduabilisena ja poiss oli temasse siiralt kiindunud).

Oriana tuli poest, kus oli käinud paari asja ostmas. Kui ta värava avas, nägi ta Amost endale vastu tulemas, kutsus ta emaliku naeratusega enda juurde ning teatas, et tal on poisile midagi olulist ette lugeda. Ta oli seda just märganud lehes, mille oli isale ostnud. Ta viis ostud kiiresti tuppa ja tuli tagasi avatud ajalehega.

„Kuula hoolega,“ ütles ta, enne kui hakkas silpe aeglaselt välja öeldes lugema: „Imeline, Milano La Scalas, Franco Corelli“.

Amos oli saanud kaheksa-aastaseks ja ta teadis, mis on La Scala, kuid keegi, isegi mitte tema onu, polnud talle sellest erakordsest lauljast kunagi rääkinud.

„Täta, kes see Corelli on?“ küsis Amos tema kõrvale kiirustades. Hea lapsehoidja hakkas lugema artiklit „Hugenottide“ esietendusest, kus kuulus tenor oli üllatanud erakordselt küllusliku ja tõeliselt kaunikõlalise häälega, mis rikas harmooniatest, avaldades imetluses publikule muljet ennekõike oma kõrgete nootidega. Ajakirjanik ütles, et teatrisaalis segunesid peaaegu hüsteerilised hüüded aplausiga ja nõuti: „Korrata!“.

Artikli lõpuni lugenud, jäi lapsehoidja mõneks sekundiks liikumatuks, ajaleht käes. Lapsele tundus, et ta kadus oma salamõtteisse. Seejärel nägi ta teda lehte kokku panemas ja enda poole kummardumas ning ta sosistas: „Ta on ka väga kena!“ Lisades seejärel: „Lase endale tema plaat kinkida. Minagi olen uudishimulik ja tahaksin tema häält kuulda …“

Niisiis, mõni päev hiljem tuli koju esimene Corelli plaat. Oriana ostis selle omal algatusel ja kinkis Amosele, kuna tundis tavatut uudishimu selle vastu, mida laps plaadist arvata võiks.

Amos jooksis kohe vana plaadimängija juurde, pani selle tööle, asetas plaadi peale ja nõela ettevaatlikult uue 45 p/min pöörlemiskiirusega plaadi välimisele äärele. Ja orkester juhatabki sisse Umberto Giordano ooperi „Andrea Chénier“ retsitatiivi „L’Improvviso“ ning lõpuks täidab hääl orkestri pausid ja jõuab otse kuulajani. Sõnad „Colpito qui m’avete“ toob kuuldavale hääle, mis on täiesti erinev kõigist teistest, ulatuslik ja suure vibraatoga, tulvil tundeid, kirjeldamatut kannatust, mis läheb otse südamesse. Laul on täiesti rahulik, vaba, spontaanne, teatud hetkedel pehme, siis jälle vali, kuid alati mõjuv, ruumi valitsev. „L’Improvviso“ on suurepärane lugu, kuid see vajab tõlgendajat, kes suudaks samastuda sellise tegelasega nagu Chénier. Luuletajaga, kes on pandud tegutsema nii keerulisel perioodil nagu seda on Prantsuse revolutsioon. Tema osa laulmine peab olema elegantne, kuid samal ajal veenev, otsustav.

Luuletaja Chénier tegeleb armastuse teemaga laiemas tähenduses ja Corelli näis sel plaadil käsitlevat hoopis armastust oma kunsti – laulmise – vastu. Selle kunsti, mis suudab kaasata, liigutada, muuta eluraskustest kibestunud vaimu.

Oriana ja Amos kuulasid peaaegu uimastatuina, lasid end uuel uskumatul moel kaasa viia. Poisike nägi, kuidas lapsehoidja kattis silmad, kui tenor alustas võrreldamatult mahedalt: „Oo, kaunis noorik, ärge põlake luuletaja sõnu: kuulake! Te ei tunne armastust, armastust.“ See viimane sõna oli kirehüüd, väga kõrge ja üllas karje, milles ühinenud hääle tugevus ja ilu võtsid hingetuks.

Isegi praegu meeldib Amosele sellest nii olulisest hetkest rääkida ja ta teeb seda sellise kaasaelamisega, et ta siiruses pole põhjust kahelda. Ta ei unusta, kui liigutatud oli Oriana, kes ilmselt seda häält kuulates sai kingiks unistuse, lootuse, leidis endas hoo, uue energia, mis muutis tema tagasihoidlikus elus kõik lihtsamaks, talutavamaks. Elus, mis on täis fantaasiaid, seda küll, kuid kust puuduvad Pindariose lennud. Võib-olla tundis Oriana end sel hetkel õnnelikumana kui kunagi varem, sest üks hääl suudab korda saata ka selliseid imesid ja tema hing muutus ehk millegi poolest rikkamaks ja õilsamaks, kuuldes, et „maailma hing ja elu on Armastus!“.

Alkeemia lugemisnurk | Kuidas Andrea Bocelli ema avastas esimest korda, et tema poeg ei näe

Seotud