Kas looming vajab vaikust? Kas probleemi lahendamisele vajalik leidlikkus eeldab rahu? Kas inimese tähelepanust janunev või muudel põhjustel mürane keskkond on kammitsev loomingule, segav leiutamisele või kurnab fantaasiat viljatuks? Samas, kas jaatav vastus nendele küsimustele tundub kuidagi mitterahuldav?
Sest mürast ja saginast hoolimata pole kunstnikud, kirjanikud ega nuputavad teadlased kusagile kadunud. Kuid ajaloost leiab dramaatilisi näiteid rahu suhtes tingimatutest kuulsustest. Nagu näiteks prantslaste “Tammsaare” Marcel Proust kes tabas ühel hetkel, et inimese ainuke vara, ehk elatud elu on võimalik kinni püüda kui see kirja panna. Ta asus kirjutama “Kadunud aja otsingut”, aga teda segas müra. Nii ta siis proovis kõrvatroppe. Sellest jäi siiski väheks. Lõpuks lasi veel toa korgikihiga vooderdada, et vaiksem oleks. Jutt käib ajast Pariisis, sada aasta tagasi. Televiisorita, arvuti ja mobiilsete sidevahendite ning internetita.
Ja meie peame elama müraga mida polnud toona veel väljagi mõeldud. Ning oleme siia jõudnud lugematute inseneride vaimse pingutuse ja kunstnike loomingulise külluse keskel, mis paradoksaalselt on üheskoos rajanud uut meediaruumi ja täitnud seda täiendava lärmiga. Järsku polegi suhe vaimse töö ja signaalide rohkuse vahel nii must-valge nagu õpetaja koolis rääkis, kui nõudis klassis hiirvaikust.
Teadmata, kas keset vaikust või müra, aga mõned teadlased on hakanud mõtlema, et segavad signaalid võivad tulla vaimsele tööle, eriti loomingulisele tööle kasuks. Marcel Proust ja paljud teised vaikuse janulised Darwinist Tšehhovini on püüdnud end mürast isoleerida. Kuid vaevalt, et nad elasid helide vaakumis. Miks mitte siis küsida teist pidi – kas oleks põhjust arvata, et vihatud segavast lärmist võis olla neile kasu?
Teooria, mida Kristjan Port
Kuula Raadio 2 tehnoloogiakommentaari Portaal E-N kell 13-14
