Elus on nalja ja rõõmu, mis jagunevad kolme tasandisse – maine, intellektuaalne ja vaimne tasand. Kas sinu elus on kõik rõõmu erinevad tasandid esindatud?
Esimene tasand on nö. maine tasand – oma elu ja olu mineviku vigade üle naermine. See on seesama mõte, mille ütles välja juba Karl Marx: inimkond jätab oma vigadega hüvasti naerdes. Ja tõsi on – eks me vaatame ju ka oma isikliku elu mineviku peale tagasi ja naeratame mõne seiga peale, mis omal ajal meid ehk kas vihastama või lausa nutma ajas. See pole muud kui oma puuduste ületamine ja iseendale andestamine, enesega ära leppimine, enesega rahu tegemine, iseenda mõistmine. See nalja tasand on meile hädavajalik, et iseendas terviklikuks saada.
Teine tasand on intellektuaalne tasand – selle heaks ja kontsentreeritud näiteks on zen-budismi koanid – paradoksid, mis õpilasele lahendamiseks antakse. Koanid on nalja kontsentraat. Neid ei saagi loogiliselt ära lahendada. Üldisemalt aga naljadest inimese intellekti tasandil seda, et kõik selle tasandi naljad põhinevad alati mingi paradoksil, ootamatusel, ebaloogilisusel, väljapääsmatusel, vastuolul, lausa mõttelisel ummikul jne. Kui me oleksime vaid kained, külmad ja loogilised arvutid, siis kohtudes mingi sellise paradoksaalse olukorraga jookseks meie aju ummikusse ja kõrbeks kokku – paradoks pole lahendatav. Kuid taevas on oma tarkuses andnud meie üllatava võime – võime naerma puhkeda ja seeläbi paradoks ületada. Nali on seeläbi alati mingi võimatuse, paradoksi, ootamatuse jms. ületamine kõrgemal tasandil ja vastavalt inimese võimalus oma kitsastest ja loogilistest mõtlemise piiridest väljuda – see on liikumine edasi ja kõrgemale, üldisemale arusaamise tasandile. Nii on nali arengu üks mehhanisme.
Kolmas tasand najale on aga vaimne tasand – see, mida me tavaliselt naljaks ei peagi. Selle parimaks näiteks on Buddha naeratus. See on kooskõla leidmine kogu oleva ja iseendaga ja rõõm sellest. Seda “nalja” tasandit (mis on juba meie harjumuspärasest arusaamast nalja kohta kõrgelt üle) on nimetatud ka pühaks rõõmuks. Meie keeles on selle kohta sõna “õndsus”. Me häbeneme veidi seda sõna, sest see kõlab väga kiriklikult, aga sel sõnal pole tegelikult häda midagi. Kes on ise olgu või hetkeks kogenud seda seisundit, mida võis ehk tunda Buddha, kui ta oma naeratust naeratas, see teab, millest ma kirjutasin. Neid selguse hetki pole võimalik kirjeldada. Kuid need vahel tulevad… Nagu lubadused sellest, mis meid tegelikult ees ootab, kui me vaid taipame vaimse tee valida ja seda mööda edasi minna.
Autor: Harri Kingo
