Tänases päevas pole meie seas vist kedagi, kes poleks aru saanud kiirest elutempost. Tulemuste tegemine on olulisem kui iial varem. Tähtajad kukuvad, ruttu reageerimine hädavajalik. Jah, see ongi normaalne. Ebanormaalseks muutub see siis, kui enam ei oska aru saada, et on aeg kiire olla ja on aeg aegluseks.
Kust jookseb see piir? Nii et kiire ja aeglane on mõlemat pidi mõnus, ootustele vastav sealhulgas. Ja nauditav?
Kuhu sa tõttad?
Kas pole märganud, et nii nagu kiirustame argipäevas, juhtub see ka suhetes? Kuipalju on inimesi, kes on aastaid koos, ilma et nende vahel oleks kordagi tõelist õrnust ja intiimsust olnud! Ja tõelisuse all pean silmas seda, et on nad kordagi päriselt võtnud, tahtnud leida aega selleks? Süüvida üksteise kehadesse, puudutustesse, sosistustesse? Tunda, kuidas lõhnab lähedase nahk. Millised näevad välja jooned peopesal. Mis tunne on jagada päris armastust omavahel. Kõige hellituste ja suudlustega, kohalolekuga? Tegelikult ei pea tõttama, tead ise ju ka.
On hetki, mida kunagi ei unusta
Kui usaldad lõpuni inimest, kellega ennast jagad, on võimalus ka kogeda tõelist seksuaalset naudingut. Mitte olla alasti linade vahel ja ratsionaliseerida: kas ma jõudsin kõhu õigel ajal sisse tõmmata? Hm, kuidas ma tegelikult selles poosis välja näen? Ja nii edasi.
Kui suudad lasta end täiesti vabaks, mõtlemise asendada tunnetamisega, võid ehk esimest korda elus uppuda iseendasse. Sa ei mõistuspärasta. Oled see, mis on su keha. Pole mingit tähtsust tehnika valdamisel, olnud partnerite hulgast. Ka täiesti süütu neitsi võib olla parim armastaja, kui tihkab usaldada partnerit niipalju, et lasta end täielikult vabaks. Loeb ainult üks. Lase endal olla. Mine kaasa. Voola, kulge, naudi. Emotsionaalselt kohal olemise jõus peitub tohutu energia.
Kui suhtud kaaslasesse armastuse, lugupidamise ja õrnusega, pole võimalik ebaõnnestumine. Mitte kunagi. Need, kes on kogenud, need teavad. Et see polnud keppimine, panemine, taha keeramine. Mitte iial midagi rõvedat. See on ilus. Midagi sellist, mida on raske unustada ja kerge võrrelda. See on armastuse jagamine.
Inimesed, kes oma suhtes oskavad armastust jagada omavahel, jätkuvalt, on meistrid elus. Neil pole vaja suvalist tähelepanu, hetkelist võõrast. Nad teavad, kes nad on. Nad teavad, kes neil on.
Kuidas see eksam küll kord läbida?
Hetk päevas võib teha PÄEVA
Tänavu suvi oli nii erakordselt ilus, päikeseline, kuum. Läksin mitu korda lõuna ajal tunniks üle tänava, mere äärde. Salat kaasas või lihtsalt mõni hea raamat. Mõnikord olid need varastatud hetked kellegagi kahekesi koos.Tundsin rõõmu päikesest, mõnusast maitsvast söögist, vestlusest väljaspool kohustusi. Kui mõnus see oli!
Ei teinud ju ometi midagi erilist. Lihtsalt olin. Vahel lugesin. Mõtlesin elust, inimestest, armastusest. Näiteks sellest, et kui oskaks luua endas konstantse armumisetunde, kas siis polekski probleeme? Armununa oled ju justkui eimillestki kogu aeg tiivustatud. Aga äkki vaaruksin lihtsalt õnneuimas ringi, kõik asjad tegemata? Jah, mõnus oli seal. Tookord suvel.
Lõunatunnid juunis tegid päeva sama väärtuslikuks kui hästi lõppenud tehing. See kõik oli keset möllu ja tegusat päeva. Üks tund. Ometi naasin töökohta nagu oleks saabunud puhkuselt. Tagantjärgi võin öelda, et ma ei mäleta juunit tervikuna. Iga pikniku korda mere ääres aga küll.
Samamoodi käin nüüd vahepeal lõuna ajal ujumas. Pool tundi basseinis, kiire saun, suupiste ja tagasi. Täiesti uus algus päeva teisele poolele. Momentaalselt. Nii võiks ju samamoodi käia igaüks korra “muus maailmas” keset päist ja asist päeva. Oled sa proovinud? Soovitan.
Vaheldusrikkaid hetki saame igaüks ise luua. Võta kasvõi viisteist minutit päevas. Iseenda jaoks. Siis ei ole ka kõige hallim päev sombune. Tegid midagi, mis tõeliselt rõõmustas. See on üks õnnelik olemise valem tulevikus. Võtsid aega nautimiseks.
Kas ma oskan?
Tean, et ma ei vaja täna uhkeid asju, staatusega inimesi, näitamist. See tõesti ei loe mulle midagi. Samuti ei viskaks keppi kotiga üle õla, sooviga rännata maailma otsa. Vajan tasakaalu selles, et osata saavutada kuldne kesktee mõlema vahel. Olla olemas, olla tegus sealhulgas. Mulle ei meeldi äärmused. See on sama nagu minemine ühest tikutopsist teise tikutopsi. Aga maailm on ju mõõtmatult suur! Igapäevaelu elamine rõõmuga võiks ju olla normiks, mitte äärmus?
Mulle meeldib tegeleda oma lapsega, väga. Mulle meeldib oma vaba aeg ja hetked. Väga. Mulle meeldib kõndida siis, kui sajab täiega vihma, olen läbini märg aga ikkagi ei jookse. Mulle meeldib tunne, mis tekib kõhus, kui olen puhanud, värske ja mu ees seisab ilus inimene. Mulle meeldib olla poes ja valida. Mulle meeldib tunne, et hoolimata kiirusest pole mul alati kiire. Mulle meeldib üha enam ja enam märgata väikeseid asju suures pildis. Mulle meeldib näha suurt pilti ka.
Kirjutasin õhtul read ritta: “Ma soovin nautida elu ja inimesi niikaua kuni ma hingan”.
Kui vaid ei unustaks ära!
Allikas: www.suhtesahver.ee
