Mees – noor, üksielav, sissetulek võimaldab piisavalt vaba raha, elab või töötab kesklinnas, parimate kaupluste naabruses. Kaheksakümnendatel võis temasugust leida vaid moeajakirjast, Levis’e reklaamist või geibaarist. Üheksakümnendatel on nad kõikjal ja nad shoppavad. Nad on metroseksuaalid.
Selliselt iseloomustas enda ja oma välimuse eest hoolitsemisele märkimisväärselt aega ja ressurssi panustavaid mehi 1994 aastal kirjutatud artiklis kolumnist Mark Simpson. Teema ärkas uuesti vastse sajandi alguses tänu David Beckhamile, kellest sai metroseksuaalide pildipoiss.
Simpson parandas varasemat kirjeldust märkides, et tegemist on noore ja rahaka ning metropolis või lähedal elava mehega, kuna siit leiab parimad poed, klubid, spordisaalid ja juuksurisalongid. Ta võib olla avalikult ja ametlikult gei, hetero või bi, kuigi see pole vähimalgi määral oluline, sest ilmselgelt on ta valinud ise end oma armastuse objektiks ja nautlemisest on saanud seksuaalne eelistus.
Kuigi nähtus on uuepoolne, on kõik neid ilusaid ja õrnu mehi tänaseks juba kohanud. Elu on rikas ja kasvatab igasuguseid õisi. Nii võiks teema lõpetada, jättes õhku küsimus – mis seost selle kõigel on tehnoloogiaga? Vahest ainult ühe ilusa fööni jagu.
Maailma 160 riigi elektri ja elektroonika insenere koondava organisatsiooni IEEE esindusajakirjas on kasutusele võetud uus sõna – dataseksuaal. See rajaneb metroseksuaalile ning on põhjuseks miks pidime selle teema esmalt lahti rääkima. Urbaanne, andunult ennast lihviv isane on saanud uue sugulushinge kirglikult enda kohta andmeid ja infot koguva ning kujundava isiku näol.
Data- või andmeseksuaal veedab olulise osa päevast teda puudutava digiprügi ujutamiseks netiavarustes. Elektroonikainseneride ajakirjas kasutatakse taolise tegevuse kirjeldamiseks konkreetset määratlust “narb”, mille tähendus tuleneb nelja sõna esitähtedest ja kajastab põhjuseta kõvaks minemist.
Jah, jutt käib inimkonna paljunemisel olulisest talitlusest, aga seekord siis ilma ilmse põhjuseta. Kui mitte arvestada armuvalu ise enda vastu. Rõhutan veelkord, et tegemist on äärmiselt lugupeetud ajakirja sõnakasutusega. Olgu siiski täpsustatud, et loo autor püüab kombekohasuse elustamiseks väita, et urbaanse slängi sõna “narb” tuleneb sõnadest “narratiiv” ja “bit”.
Noh, jäägu see autori mänguks, kui peab näiteks tööl oma ülemusele kirjutatud kohta selgitusi andma. Põhimõtteliselt peab ta siis rääkima, kuidas mõnedel inimestel on soov kultiveerida veebiruumis personaalset narratiivi, kasutades selleks temale kättesadavaid andmebitte ja sobivaid andmekeskkondi.
Oma virtuaalse keha kaunistamiseks kasutavad andmeseksuaalid kõike, mis teevad neist teiste silmis kaunima indiviidi. Näiteks registreerivad nad pulsimeetrite ja muude kogumisvahenditega treeningute kohta andmeid ja läkitavad need sõpradele ning tuttavatele informatsiooniks mõne sobiva veebiteenuse kaudu.
Loomulikult valivad nad põhjalikult Facebooki ülesriputatavaid pilte, panustades eriti avalehekülje autoportree nimel. Mõned kasutavad spetsiaalseid kosmeetilisi operatsioone just pildiilu rõhutamiseks. Huvitavaks töövahendiks on nn. humblebrag ehk tõlkes midagi tagasihoidliku uhkustamise laadset, mille koostamiseks tuleb täpselt sõnu valida nii, et enda kohta kirjutatud uudisnupud paistaksid hooletult tagasihoidlikena, kuid räägiksid suurest rikkusest ja õnnest.
Analoogselt metroseksuaaliga pühendab andmeseksuaal tähelepanu isiklikule hügieenile, siin siis andmehügieenile ja andmehooldusele. Andmeseksuaali jaoks on veebiruum lava ja tema peanäitleja. Aga ta ei unusta ka päriselu, mis on virtuaallava laiendus. Siingi lavastab ta oma elu, tutvustab lähedalolijatele põnevamaid ja kindlasti kadedust külvavaid andmeid ning joonistab uusima mudeliga telefonikäega õhku tähendusrikkaid kurve suurtest tegudest. Te olete neid näinud. Nüüd siis teate, kuidas neid nimetakse.
Autor: Kristjan Port
