Kui sa oled liikunud enesearenguteel, oled tõenäoliselt kokku puutunud või kuulnud järgmistest asjadest. Eckhart Tolle ütleb, et peaksin olema kohal, siin ja praegu, ja peaksin teadlik olema oma egost, seda jälgima, mitte sellega samastuma. Et peaksin teadlik olema ka oma tunnetest ja valukehast ja mitte nendega samastuma. Luule Viilma on kirjutanud, et kõige olulisem on andeks anda – kõigile kõik ja iseendale ka. Võib-olla oled kuulnud veel, et oma tunnetega tuleks kontakti saada ja need läbi elada. Julgus pole mitte see, kui sul pole hirme, vaid see, kui julged neist läbi minna. Õnnelik olemiseks on tarvis teha seda, mis sind õnnelikuks teeb, ka sellist tööd, mida saad teha naudinguga. Selle asemel, et mõelda kõigele sellele, mida sa oma ellu ei taha, tuleks mõelda sellele, mida sinna soovid. Ja lisaks kõigele sellele tuleks veel ennast armastada kah ja vastu võtta täpselt sellisena, nagu sa oled.
Seda kõike on päris palju. Kas sa suudad seda kõike? Mina küll ei suutnud, kui oma enesearengu teed alustasin. Tõttöelda ei suutnud ma mitte midagi sellest. Ja see ongi loomulik. Kui ma alles alustan enda sisemuse tundmaõppimist ja sügavama kontakti loomist endaga, siis tõesti alles alustan ja ei saagi kõike kohe osata. Kui ma esimest korda mediteerin, siis ei saagi nautida mõnusat mõttevaikust, vaid tormlevad mõtted ajavad üksteist taga.
Kui saan teadlikuks, et minu sees elab ego, kes tahab ennast kogu aeg teistega võrrelda ja hinnanguid anda, siis märkan järsku, kui palju on minu peas hinnanguid, võrdlusi ja hukkamõistu. Tundub, et olen täitsa halb inimene kohe kõige sellega, mida tegelikult teiste kohta mõtlen. Ma ei suuda andeks anda neile, kes on mulle haiget teinud. Ja ma tahaks küll midagi oma valuga pihta hakata, aga ei oska. Mul ei ole nii palju julgust, et oma hirmust läbi minna, on ainult väga suur hirm. Ma tean, et ma ei tohiks enam mõelda oma kurbi mõtteid, aga nii raske on mõelda midagi positiivset. Ja ma ei armasta ennast. Ma ei meeldi endale isegi mitte natuke sellisena, nagu olen. Aga ometi ma peaks seda kõike suutma! Teised ju suudavad, miks mina ei suuda?
Midagi sellist toimus minu sees, kui hakkasin otsima teed rahu ja tervenemise poole. Minu tee on praeguseks kestnud juba päris pikki aastaid ja tagasi vaadates näen, et suurem osa sellest on liikunud tempos üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Ja seda seetõttu, et kõik need toredad vaimsed tarkused ja õpetused, millega kokku puutusin, muutusid minu jaoks enesepiitsutamise vahenditeks. Leidsin midagi, millest mul võiks abi olla, katsetasin, see ei toiminud või oli väga raske ja hakkasin kohe ennast süüdistama, miks ma ei saa ega oska. Proovisin midagi muud ja kordus täpselt sama muster.
Lõpuks jõudsin välja selleni, et probleemi kese on kuskil mujal. Probleemi kese ongi minu rahulolematus iseendaga, ükskõik, mida või kuidas ma teen. Ja ma seisin silmitsi kõige keerulisema küsimusega enda jaoks: miks ma ei armasta ennast sellisena ja kuidas ennast armastada. Kui sa oled proovinud erinevaid tervendamismeetodeid või vaimseid praktikaid, aga tunned, et oled endiselt omadega puntras, siis võib-olla oled sinagi mööda vaadanud sellest samast küsimusest. Lihtsam on teha kõike muud. Aga ükskõik, mis koolitustel, kursustel või tervendamistel sa käid, kui koju lähed, seisad ikka üksi ja silmitsi iseendaga – kas ma meeldin endale või mitte.
Mida siis teha, kui vastus on, et ei meeldi või mingi osa endast ei meeldi? Kuidas alustada enda armastamist? Sa ei peagi ennast kohe palavalt armastama, aga võid alustada sellest, et lubad endal olla täpselt selline, nagu praegu oled. Sa saad endale öelda:”Ma luban endal olla….” ja lisada sinna kõike, mis sulle enda juures veel ei meeldi. Ma luban endal olla kurb. Ma luban endal olla üksik. Ma luban endal olla hirmul. Ma luban, et mul ei ole veel oma unistuste tööd. Ma luban, et mul ei ole veel nii suurt sissetulekut, nagu ma tahaks. Ma luban, et mu ego möllab vahepeal täiega – kritiseerib, annab hinnanguid, võrdleb ennast kõigiga. Ma luban, et ma ei suuda veel andeks anda. Ma luban, et ma ei oska veel oma tunnetega toime tulla, nii et nad mulle ega teistele liiga ei tee. Ma luban endal olla haige. Ma luban endal olla väsinud. Ma luban, et mu peas on praegu sada mõtet korraga. Ma luban, et ma ei saanud hakkama. Ma luban, et ma veel ei oska või suuda. Ma luban, et ma ei julge. Ma luban, et ma ei armasta ennast veel.
Ma võin endale kõike-kõike lubada. Tean, et mul on niigi praegu raske ja ma ei pea seda veel hullemaks tegema sellega, et ennast süüdistan. Kui sa proovid endale seda öelda, et sa lubad, aga tunned, et siiski ei saa lubada endal selline olla mis iganes põhjusel, siis mis see on, nii hullu, mis sa oled teinud või oled, et sa ei saa lubada endal olla täpselt nii, nagu sa praegu oled? Mis see on, nii hullu? Kui mina hakkasin lähemalt vaatama, milles kõiges ennast süüdistan, siis olin imestunud, kuidas see saab nii olla. Tegelikult olen ju täitsa tore inimene, soovin teistele head ja annan igas olukorras endast parima. Ma ei ole midagi sellist teinud, et neid etteheiteid ja süüdistusi ära teenida. Ma annan igas olukorras täpselt oma hetke parima, nii nagu praegu oskan ja suudan. Ja see on täiesti piisav, rohkem mul polegi anda.
Tegelikult on nii, et kui tahad luua oma ellu mingisugust muutust, mis tahes valdkonnas – olgu see siis eneseareng või midagi argisemat – sinu töö, suhted, sissetulek, keha, välimus või midagi muud, siis ainuke viis, kuidas toimivat muutust looma hakata, on kõigepealt lubada olla sellel, mis on praegu. Lihtsalt lubada olla. Teha rahu sellega, mis on ja püüda andeks anda kõigile, kes asjaga seotud, ka iseendale, et see nii on.
Muidu ei saa midagi muutuma hakata. Kui mulle on miski vastumeelt, siis hoian sellest kinni. Ma tahaks küll, et see asi mu elust ära kaoks või asenduks muuga, aga vastumeelsus seob mind sellega. Kui olen neutraalne selle asja osas, rahu teinud, andeks andnud, lubanud tal olla, siis saavad sidemed loomulikul moel minu ja selle asja vahel katkeda ja ma lasen lahti. Siis saab see asi loomulikult minu elust välja voolata ja asenduda muuga. Kui minus on pisimgi vastumeelsus või vastuseis, ei saa muutust toimuda, sest olen klammerdunud sellesse, mis on praegu.
Niisiis, kui sa oled enesearengu teel ja kõik asjad, mida katsetad, ei toimi kohe, siis palun ole endaga leebe. Ainult nii on võimalik tõeliselt edasi liikuda. Luba endal olla see ja seal, kus parasjagu oma elus oled. Ja eriti juhul, kui tegelikult tahaksid olla midagi muud või kuskil mujal. Ütle endale:”Ma luban…”.
Tõesti, sul ongi ainult iseenda luba vaja. Kui sulle tundub, et teised ka arvavad sinust midagi ja sa ei saa sellepärast lubada, siis ütle:” Ma luban endal……, ükskõik, mida teised arvavad.” Sest tegelikult ongi ükskõik, mida teised arvavad. Ainus, mida sa vajad, on sinu enda luba olla sinul see, kes sa praegu oled.
Nele Jõks
