“Möödunud armastus on kõigest mälestus. Tulevane armastus on ettekujutus. Ainult siin ja praegu saame armastada tõeliselt.” – Buddha
Me kõik soovime olla armastatud ning armastada. Seni, kuni me ei ole leidnud oma ellu armastust, hingame ja elame selle nimel. Me soovime, et see ilus muinasjutt saabuks meie ellu ning täidaks selle kuldse sädelusega.
Kui sa ootad oma ellu armastust, siis tee talle ruumi juba praegu. Vaata oma kodus ringi. Kui su riidekapp on viimseni riideid täis, siis kuhu peaks su soovitud kallim oma riided ära mahutama? Kui sa laiutad voodis, siis kuidas sa peaksid tegema ruumi kallimale enda kõrval? Või soovid magada vastavalt oma harjumustele ja lükkad ta öösiti üle ääre? Kas su elus on tõesti ruumi teisele inimesele?
Ma tean, mida tähendab otsida armastust nagu hullumeelne oma prille, endal prillid silmade ees. Ühel hetkel ma lõpetasin selle. Lõpetasin selle siis, kui mõistsin, et palju rohkem, kui kallimat vajan ma iseennast. Ma olin terve oma elu tormanud suhtest suhtesse, mõistmata, mis armastus ja pühendumine tegelikult on. Ühel hetkel oli kadunud teadmine ja usk sellesse. Samamoodi oli kadunud soov olla kellegagi koos. Ma ei soovinud oma elu täita ka juhuslike suhete või lihtsalt tundega, et keegi hoiab mind öösiti kaisus. Ühel hetkel oli mul endaga tõeliselt hea. Ma ei vajanud enam teist inimest selleks, et mul oleks hea. Ma teadsin, et kui see inimene saabub on kõik hästi – tema armastus on mulle boonuseks. See on boonuseks minu enda armastusele. Tõeliseks kirsiks tordil.
Ega mul tegelikult tema jaoks aega poleks olnudki, sest olin kaelani mattunud töösse, mida pidasin vahepeal armastuse allikaks. Küsisin vaid endalt, et kui ta nüüd tuleks, homme saabuks, siis kas mul oleks aega talle pühenduda? Ja teate, järgmisel päeval ta saabuski. Ta saabus ilusate soovide ja tunnetega. Ma andsin talle kohe mõista, et sa oled küll tore noormees, aga mul on praegu elus teised asjad käsil. Ma just õpin, kuidas üksi hingata ja elada ning see on päris lahedaks osutunud. Aga tema justkui toitus sellest elust, mis tundus talle nii huvitav. Ta oli vaimustunud, et leidub naisterahvas, kes ei roki ringi. Ta oli nii lummatud minust, et korraks hakkas isegi hirmus. Ma andsin talle mõista, et kui ta tõeliselt tahab mu kõrvale jääda, siis ta peab ootama. Ma teadsin, et kaotada mul pole midagi, sest enam ma ei karda öelda “ei” ega üksi jääda. Ja ta jäigi ootama, kuni mul ühel hetkel on aega pühenduda. Ometigi sai see armastus kiirelt otsa, nii nagu kõik minu senised armastused on tulnud justkui eredaks viivuks, mis kaob enne, kui jõuad märgatagi. Ma ei heida midagi ette, seda kõike oli vaja ja oma südames tean, et päris kohta talle ju ei olnudki. Kogemus õpetas ja kasvatas mind.
“Kas sa oled valmis armastuseks?” küsisin ma endalt ühel päeval seistes valgusfoori taga ning vaadates punast tuld. Ootasin kuni tuli kollane tuli ning millal saabus roheline. Selline tulede mäng käib ka meie elus, iseasi, kas me oleme valmis roheliseks tuleks või jookseme üle punase tulega, kui autosid ei juhtu tulema. Ma ei saanud vastust ja küsisin uuesti. Tuli muutus roheliseks, aga ma ei saanud ikka vastust. Ühel hetkel sain vastused. Ma mõistsin, et ma olen oodanud, soovinud ja tahtnud armastust oma ellu, kuid ma pole midagi teinud selleks, et see armastus sinna üldse mahuks. Ma ei ole isegi kindel, kas ma selleks valmis olen.
Kas selleks üldse saab valmis olla? Ma ei ole valmis loobuma oma egost ja lihtsalt sukelduma armastusse. Sukelduma tundmatusse vette, kus ma võin ujuda pinnal ja nautida looduse ilu või uppuda sootuks ilma ujumisoskuseta. Ma ei olnud siiani mõistnud, et armastuse jaoks on vaja olla valmis. Meil on vaja luua see tunne enda sisse juba praegu ning ühel päeval ärgates mõista, et see kõik ongi reaalsuseks saanud. Meil on vaja teha koht kallima jaoks oma kodus. Meil on vaja luua tunne, et ta juba on meiega ning ühel päeval ta ongi kohal.
Armastus on saanud tänapäeva elus olulisemaks kui kunagi varem. Keset sõdu, vaenu, valitsemishimu ning hirmu ootame me ikka veel seda päästjat – armastust, isegi, kui me seda ei tunnista. Ja õieti teeme! Armastus on ainus, mis saab lõpetada need sõjad ja vaenu. Kuid kas sa oled valmis selleks armastuseks? Kas sa oled valmis armastuseks, mis võib terve su elu uueks muuta?
Kas olete märganud, kui palju on neid murtud tiivaga linde meie ümber? Nii palju purunenud südameid ning lubadusi, et enam kunagi ei armuta, sest armastus teeb nii palju haiget. Me saame pidevalt haiget, aga proovime ikka. Me ei anna kunagi alla, sest armastus annab õhu, mida hingata ja jõu, et elada. Kui ka sinu süda on hetkel täis lootusetust, siis küsi endalt: “Kas sa oled üldse valmis selleks armastuseks, mida oma ellu ootad? Kas sa oled valmis unustama elu üksinda ja olema nüüd kahekesi? Kas sa oled valmis mõtlema nüüd kahe eest ja kinkima osa oma ajast teisele? Ja mis peamine – kas sa oled valmis oma egoga tegelema ning kellelegi päriselt ka ruumi tegema?”
Sa võid küll soovida kallimat, kuid ta tuleb siis, kui sa oled valmis ja talle on ruumi tehtud. Armastus peidab endas mitmeid tundeid, sealhulgas ka valu. Kummaline, aga armastus peidab endas isegi hirmu. Kui te hakkate armastama, siis peate loobuma kõigist ideedest, mis teil enda kohta on. Kui te hakkate armastama, ei saa te omada enam sellist ego, millega olete siiani elanud, sest ego hävitab armastuse. Kui valite ego, peate loobuma armastusest. Armastus teeb teid esimest korda tõeliseks, teis tärkab uus elu ja ego kaob.
Tänapäeva maailmas on levima hakanud võltsarmastus. Kuna hirm armastada, haiget saada ja kaotada on nii suur, siis armastatakse pealiskaudselt. Egost ei soovita loobuda, aga armastusetundest ka ei taheta ilma jääda. Mõlemat aga ei saa. Jäetakse mulje, et ollakse armunud ja hoolitakse, kuid sügavale armastuse ookeani ei julgeta sukelduda. Selles võltsarmastuses jääb alles ego. Ja mis saab võltsarmastusest? Suhe, mis ei sisalda tõelisi tundeid, on enamasti täis tülisid, vaidlusi ja negatiivseid emotsioone. Armastus on aga ookean, kuhu sukelduvad vaid julgemad. See ei ole ookean, mille sügavused, tõusud või mõõnad oleksid teada. Sa kas hüppad sinna või ei. Kui sa juba sinna hüppad, siis sa ei tea kunagi, mis sind ees ootab. Keda sa teel kohtad või milliseks kujuneb iga uus laine. Kõik sõltub vaid sellest, kui suur on sinu oskus armastada tingimusteta, ilma soovita teist omada. Kõik sõltub sellest, kui palju sa iseennast austad ja armastad. Kõik sõltub sinu julgusest ujuda. Ujuda ka siis, kui korraks kaotad jalge alt pinna ja hakkad uppuma. Tõusta pinnale ka siis, kui oled juba vee alla vajumas. Tõusta alati pinnale ja küsida oma südamelt, kas proovida uuesti?
“Armastus palub, et te loobuksite sellest, mida teil ei ole ning armastus ootab, et teile see kõik anda,” on üks tuntud autor kirja pannud. Selles on peidus sügav tõde. Inimesed kogevad tihti valusat armastust. Suhtes kas petetakse või lihtsalt pole tunne õige, teinekord on tegu ühepoolse armastusega. Ja siis küsitakse pisarsilmil: “Miks armastus nii palju valu teeb?” Vastus on, et armastuse tee polegi kerge. Armastuse ülesanne on teha õnnelikuks. Kuid armastus on suur muutus ning iga muutus on mingil määral valus. Meie vana elu, kus toimisid vaid meie reeglid on hea ja turvaline. Me küll soovime armastust sinna asemele, aga me ei ole valmis sellest kõigest loobuma enne, kui loobume oma egost. Tänu sellele, et armastus teeb haiget, elab miljoneid inimesi ilma armastuseta ja ei julgegi seda uuesti kogeda. Nad praktiseerivad oma elus võltsarmastust, nad oleks justkui armunud, kuid valetavad iseendale ning oma partnerile. Nad ei ole valmis enam oma egost loobuma, sest ühe korra nad seda tegid ning said siis haiget.
Armastus laotab meie ette lahtise ja helesinise taeva. Armuda ja armastada tähendab hüpata langevarjuhüpe sealt kõrgustest, isegi kui langevari ei avane. Armastus tähendab riskida, unustada oma ego ja lihtsalt siseneda armastuse energiasse. Armuda, tähendab riskida ja armastus ongi suurim risk, aga kui me ei riski, siis kuidas me tõe leiame? Mis oleks, kui unustaks kõik välised naudingud, võltsarmastused, valusad südamete purunemised ja hakkaks tõeliselt armastama?
Erich Fromm kirjutab oma raamatus “Armastuse kunst” armastusepraktikast. “Me võime välja uurida, mis on armastus teoorias – lähedus, kirg, leplikkus, ausus, hoolitsemine jne… Panna see kõik praktikasse on hoopis midagi muud. Teoorias suudame alati olla tugevad, aga praktika laotab meie ette uue maailma koos uute ülesannetega. “Proovi hakata samm-sammult armastust teooriast praktikasse tooma. Õpi ära, kuidas on märgata. Märgata ja pakkuda armastust läbi väikeste heategude või kaastundliku pilgu. Vaata peeglisse ja koge, mis tunne on vaadata end armastava pilguga ning jumaldada iga väikest millimeetrit oma kehast. Mis tunne on õppida armastama oma pereliikmeid tingimusteta? Tingimusteta nii, et sulle ei lähe korda, millise tee keegi valib, kui see teda toetab, siis toetad ka sina teda. Too armastuseteooria praktikana oma ellu. See võib tunduda esmalt kummaline, kuid ajapikku muutub hädavajalikult normaalseks. See tee saab alguse väga väikestest sammudest. Armastus saab alguse väga väikestest sammudest. Tule hetkeks iseendast välja. Tule nii välja, et sul on võimalus näha oma praegust mina kuskilt eemalt. Kui sa nüüd ennast sealt eemalt vaatad, siis kui palju on praeguses sinus armastuse teooriat ning kui palju praktikat? Kui palju on sinus oskust märgata inimesi, kes vajavad abi. Kui suurel määral on sinus julgust pakkuda teistele armastust, mis võib vahel nii ootamatuna tulla. Kas sa suhtud elusse ja armastusse pigem teoreetilise või praktilise meelega?
Kui me paneme kõrvuti mehed ja naised, siis me märkame nii palju erinevusi. Peamine erinevus, mille naised meeste puhul alati välja toovad on see, et mehed ei räägi oma tunnetest. Isegi, kui mehed räägivad oma tunnetest, siis praktikas nad neid ei rakenda. Kui sa oled naine, siis sa mõistad seda hästi. Sa mõistad, mis tunne on, kui mees armasta sind teoorias taevani, aga praktikas on külm nagu hommikune kaste. Tegelikkuses käitud sina samuti maailmaga. Sotsiaalmeedia võimendab ja süvendab meis seda päevast-päeva. Me võime kirjutada pikki tekste sellest, kuidas kellestki hoolime või kedagi armastame, aga kui me seda päris elus ei näita, siis need on vaid sõnad, mis jäävadki sõnadeks. Armastuse teooria ja praktika käivad käsikäes.
Autor: Tuuli Mäemat
Allikas: Tuuli Mäemat “Otsingud”, kirjastus Pilgrim
Loe lisaks:
Kas sa ainult unistad või elad juba oma unistuste elu?
Muutes oma sagedust, muudad maailma enda ümber
Tõelise armastuse 4 koostisosa Buddha õpetuse järgi
Me ei kohtu niisama: igal inimesel on su elus eesmärk
