Telereklaamidest ja ajakirjadest on meile kõigile meelde jäänud, et nätsu tuleks närida peale iga söögikorda. Arvestades, et reeglina soovitatakse süüa kolm põhikorda ja paar vahepala päeva jooksul, peaksime hammaste kaitsmiseks suhu pistma ligi viis nätsu. Ja nii iga päev? Süljeeritust suurendades kaitseb näts meid väidetavalt happerünnaku eest, puhastab ja tugevdab hambaid. Ka arstid soovitavad nätsu, ja mitte ainult täiskasvanutele, vaid ka lastele. Minugi lapsed on saabunud lasteaiast pisikese värvilise voldikuga, kus õnnetu hammas ootas Orbiti ilmumist nagu ilmutust.
Arvestades, missuguse populaarsuse närimiskumm on saavutanud ja et ka lapsed seda suures koguses tarbivad, peaksime vast huvi tundma, millest kaasaja nätsud üldse tehtud on? Või pole see oluline, arvestades, et nätsu alla ei neelata ja veidi aja pärast sülitatakse see välja nagunii?
Tegelikult imenduvad nätsust pärit ained vereringesse läbi suuõõne kudede ja sülje suurtes kontsentratsioonides ja isegi kiiremini kui toit, mis peab täielikuks imendumiseks läbima veel ka seedeprotsessi loomuliku filtratsiooni.
Nätsu koostisosad
Aga millest siis närimiskumm tehtud on? Põhilised komponendid on sünteetilised plastikud-polümeerid (närimiskummi alus), erinevad suhkrud-suhkruasendajad ning maitse- ja lisaained. Lastele mõeldud mullinätsud sisaldavad lisaks veel ka hulgaliselt sünteetilisi toiduvärve. Allergikule on oluline teada, et närimiskummialus sisaldab reeglina sojaletsitiini, seega ettevaatust talumatuse puhul.
Erinevate tootjate kodulehti uurides selgub, et päris täpselt ei avaldata nätsu alusmaterjali aineid kuskil, teada on vaid, et tegu on elastomeeride, vaikude, täidisainete, plastikute ja säilivusaega pikendavate antioksüdantide seguga. Nii kuuluvad närimiskummi koostisesse muu hulgas näiteks polüvinüül atsetaat (PVA – tuntud ka puiduliimina!), glütseroolester (tugev allergeen, mille põhiline kasutusala on kiiresti kuivavate värvide tööstuses), stüreen-butadieen (plast, mida kasutab autokummi-, vooliku- ja jalatsitööstus), butüleeritud hüdroksüanisool (BTA – E320), hüdroksütolueen (BHT – E321) ja talk.
Paljudes riikides nt. Rootsis, Jaapanis, Austraalias ja Suurbritannias on E321 kasutamine toidus keelatud seoses tõendatud kantserogeensuse ja hüperaktiivsuse ning tähelepanuhäire tekitamisega. USA-s on E321 keelustatud beebitoitudes. Samuti seostatakse kõrgenenud vähiriski ja närvisüsteemihäireid E320-ga, Jaapan on selle aine toidus keelustanud. Talgi kasutamist nahal seostatakse kõrgenenud kopsu- ja munasarjavähi riskiga, turvalisuse kaalutlusel on hakatud seda beebipuudris asendama maisitärklisega. Talgi sissehingamine on äärmiselt ohtlik ja tekitab mürgitust.
Nagu juba märgitud on eelmainitud kummi alusained vaid mõned “kokteili” koostisosad. Analüütilise meelega inimesel võib siinkohal tõstatuda küsimus, kas suuõõnest otse vereringesse imenduvad kantserogeensed kemikaalid äkki inimestele ning eriti just nõrgema immuunsüsteemiga lastele ohtlikud ei ole?
Teiste toiduvärvide hulgast võib nätsudes leida ka kõrge raskemetalli sisaldusega titaanium dioksiidi (E171), mis on liigitatud Rahvusvahelise Vähiuuringute Agentuuri (IARC) poolt ainete hulka nimetusega “inimesele potentsiaalselt kantserogeenne”. Alumiiniumi ja teiste raskemetallide akumuleerumist kehas seostatakse erinevate neurodegeneratiivsete ja autoimmuunsete haiguste vallandumisega.Loe artiklit edasi lehelt Toitumistarkus.ee.
Autor: Tervise- ja toitumisnõustaja Liis Orav
Allikas: www.bioneer.ee
