Oma olemuselt on šamanism üks vanimaid religioosseid tavasid, mida on enim praktiseerinud Põhja-Siberi ja Põhja-Ameerika põliselanikud (mis ei tähenda, et mujal seda tehtud poleks).
Briti teadlane Ray Dunning on kirjutanud: “Kõik soome-ugri rahvad praktiseerisid animalistlikku religiooni, mis keskendus šamaani ülemvõimule. Sõna “šamaan” tähendab “erutatud” või “tõusnud”. See kajastab transilaadset seisundit, millesse nõiad langesid ajal, mil nende hinged usuti rändavat teispoolsuses.”
Kui see tundub natuke pöörane või liigselt müstiline, on oluline teada, et maailmas eksisteerib kahte tüüpi šamanismi.
Esimene on traditsiooniline šamanism, mis on eksisteerinud tuhendeid aastaid ja on oma tegelikes vormides säilinud ainult väikestes, suhteliselt eraldatud ühiskondades. Sageli on šamaaniteadmised ja -oskused olnud salastatud ja edasi antud kas pereliinis või nö õpetajalt õpilasele. Neid šamaane peetakse ka väga erilisteks inimesteks, kelle erilisus on enamasti selge olnud juba lapsest peale – näiteks rääkides või suheldes ei vaata nad silma, vaid midagi või kedagi vestluspartneri taga või kohal. Selline šamanism on haruldane, suletud ja salajane süsteem.
Teine, viimasel ajal pea kõikjal üle maailma levinud, on šamanismi uuemad vormid ehk neošamanism. Vaatamata ehk kaheti mõistetavale nimetusele ei ole siin midagi taunimisväärset. Kui traditsiooniline šamanism on pigem traditsioonide kandja, siis neošamanism on rohkem isiklik, mille eesmärk on sageli hingerahu ja tervise loomine. Selle õpetuse järgi võib hea tahtmise korral õppida šamanismi ja seekaudu leida tee väe juurde iga inimene – nii selleks, et olla ise terve, kui selleks, et tervendada teisi.
Jonathan Horwitz on ütelnud: “Räägitakse ka sellest, et sõna “šamaan” on muutunud new-age’i moesõnaks, mida kasutavad paljud, kuid mõistavad vähesed. Algselt on sõna pärit Siberist evengi keelest, otsene tähendus on “see, kes teab.” Tänapäeva lääne maailmas arvavad mõned, et šamaan on iga põlisrahvast pärit tervendaja, teiste arvates on selleks iga mõjusa vaatega tugev isiksus. Tegelikult saab määratleda tema tegevuse järgi. Šamaan on lihtsalt inimene, kes muudab tahtlikult oma meeleseisundit, et kõnetada ja reisida teise reaalsusesse väe ja teadmiste järele.
Seega ei ole tänase päeva neošamanismi mõistes šamanismiga tegeleja keegi muu, kui see, kes on õppinud teadvuseseisundit muutma (näiteks trummihelide saatel) ja seeläbi oskab teha rännakuid teistesse ilmadesse. Siiski oleksin ma ettevaatlik nende lääne inimeste suhtes, kes end ise šamaaniks nimetavad – šamanism on järjepidev praktika, maailmavaade, kuhu kuulub nii loodusega kooskõlas elamine kui teiste omakasupüüdmatu abistamine.”
Šamaan erineb teistest tervendajatest selle poolest, et ta kasutab šamaanirännakut, mis on oma olemuselt retk ebatavalisse reaalsusesse.
Michael McKenzie, USA Keuka Kolledži usundiloo abiprofessor on arvamisel, et tänapäeval on inimesed taas hakanud iidsete tavade poole pöörduma, et nende abil psühholoogilistest kriisidest üle saada. Muistsete kultuuride ettekujutus keha ja hinge vastasmõjust loob silla kõrgtehnoloogilise arstiteaduse edusammude ja vaimu vajaduste vahele. Euroopas ja Põhja-Ameerikas on mindud teadlikult muistsete tavade taastamise teed, et sel moel elustada usku taimede ja loomade pühadusse ning sellese, et loodus on puutumatu.
Ja selles, et taastada usk looduse väesse ja iseenda võimesse oma elu paremaks muuta, pole ju midagi halba!
Autor: Kaia-Kaire Hunt
Artiklis on kasutatud Ülo Siimetsa artiklit “Šamanismist ja tšuktši šamaanide ravimisriitustest”.
Loe lisaks: Jörgen I. Eriksson “Ruunimaagia ja šamanism”, kirjastus Pilgrim.
