Kas libastumine ja tagasilangus on kainenemisprotsessi tavapärased osad?

Ma ei saa kunagi kellelegi lubada, et kui sa kaine oled, siis läheb su elu kohe paremaks. Ei pruugi kohe paremaks minna. Mõnel on kainena tulnud purjus peaga sooritatud tegude eest vangi minna. Ja see tundub täiesti ebaõiglane, sest inimene mõtleb, et nüüd ma olen ju kaine ja kuidas siis nüüd minuga nii juhtub. Aga see tähendabki seda, et kuigi meie oleme kained, ei lakka meie minevik ja tehtud teod päevapealt olemast. Tegelikult on ka see üks osa kaines elus vastutuse võtmisest. Inimene otsustab alkoholi põgenemise asemel asjad ära klaarida ja teha, mida suudab. Ta saab aru, et tehtud teod tuleb heastada.

Oleme otsustanud oma sõltuvusega tegelema hakata, saavutanud esimesi tulemusi ja nüüd tuleb saavutatut säilitama, kinnistama hakata. Teame ju kõik, kui raske on pärast kaalulangetamist uut kaalu säilitada. Eks ka oma kainusealaste tulemuste säilitamine võib olla sama keeruline?

Jah, see on kõikide staadiumite lõikes juba täiesti teine kategooria. Emotsioonide poole pealt on kindlasti palju rõõmu ja hakkamasaamise tunnet, kuid inimene annab endale aru, et muidugi võib temaga ka nüüd midagi juhtuda: äkiline sööst, tung mõnuainete järele, mida ta ei suuda ohjeldada. Mitte kunagi ei ole sajaprotsendilist kindlust. Kuid ei ole enam ka otsest ja paanilist hirmu, sest tegemist on juba vaimselt terveneva inimesega. Selleks, kuidas enda tervena hoidmise tähtsust meeles hoida, on erinevad võimalused. Üks nendest on pidev grupis käimine. Huvitav, et kui inimesed on juba mõnda aega kained olnud, hakkame me rääkima juba hoopis muudest, oluliselt sügavamatest ja elulistest asjadest.

Kui pikk see kaine aeg peaks olema või võiks olla, enne kui sügavamatest asjadest rääkima hakkame?

Tegelikult hakatakse sügavamatest asjadest rääkima juba esimesel kolmel kuul. Ega me ju kogu aeg joomise temaatikat ketra. Kuuendas staadiumis olles ei mõtle me oma joomisest enam peaaegu üldse. Mõne uustulnukaga võib see teema esile kerkida, aga räägime pigem kõikidest muudest emotsioonidest elus, inimestest, kohtadest, asjadest; sellest, kuidas teadlikult sõltlasena elada ning oma valikuid teha. Valikute tegemine ja teadvustamine algab kohe, juba esimesel kaine elu päeval, aga kuuendasse staadiumisse ehk stabiilsusesse me enne aastat kindlasti ei jõua. Mulle tegelikult väga ei meeldi ajalisi tärmineid seada, sest inimene võib ka aastaid tugigrupis käia, kuid vaimselt üldse mitte tervenenud olla. See, et ma aasta kaine olen, ei tähenda veel, et olen vaimse tervenemise teel, see ei pruugi üldse nii olla. Kanalas istumine ei tee kellestki kana, sa võid seal ükskõik kui kaua istuda. Sisemine muutus on see, mis loeb. Leinaprotsessi läbimise üks olulisi komponente on aeg. Aga ainult ajast ei piisa, see ei ole imeravim, vaja on ka muud, ennekõike tööd iseendaga. Toon taas ühe enda töökogemusest pärineva näite.

Minu juurde tuli 60ndates eluaastates mees, kes oli äärmiselt halvas seisundis. Ta leinas oma ema, kellega oli väga lähedane olnud. Nende elamised paiknesid ühe hoovi peal ja ta oli igal hommikul emaga koos kohvi joonud. Pärast ema surma hakkas ta hommikuti ema majas käima ja kohvi asemel pitsi konjakit võtma. Ta kurtis mulle, et kui vaid ema oleks elus, oleks kõik hästi. Tundsin talle kaotuse puhul kaasa ja küsisin, millal ta suri. Mis sa arvad, Neeme, millal ta ema suri?

10 aastat tagasi?

17 aastat tagasi. See on taas kord näide sellest, et ainuüksi aeg haavu ei paranda, kui me ise juhtunud sündmustega ei lepi. Ainult aeg ei pane meid kainet eluviisi omaks võtma ja sellega rahu tegema – pigem töötab aeg meie kahjuks, kui me selles protsessis edasi ei liigu. Taastumist ei saa mõõta ainult kuude ja aastatega. Olen grupis sel teemal ka nalja visanud, kui inimesed kurdavad pärast paari kainet kuud, et neil on ikka nii raske. Olen öelnud: „Ärge muretsege, esimesed kümme aastat ongi natuke keerulised.“ Lisan alati, et raskused mööduvad, kuid millal, seda ma ei oska öelda.

Üks mu grupikaaslasi oli aastaid sügavas depressioonis ka kainena. Olin juba lootuse kaotanud, et kunagi veel kuulen, et ta on õnnelik. Ja alles peale seda, kui oli viis aastat kaine olnud, ütles ta, et tegelikult on päris tore kainelt elada ja et ta on õnnelik. Minu enda kogemus oli sellest niivõrd erinev: olin kohe algusest peale väga õnnelik, kohe esimesest-teisest kainest päevast alates. Mõned mu grupikaaslased, kes olid eriti depressiivsed, süüdistasid mind teesklemises. Nad ei uskunud, et võin selles olukorras nii rõõmus olla, aga ma tõesti olin. Kuid inimesed ongi erinevad ja siin võivad olla ka muud põhjused. Mõne inimese esmane diagnoos võib olla mitte alkoholism, vaid depressioon. Alkoholi või ainetega on kasvõi korraks hea, aga pidev depressiivsus väsitab ja vähendab ka tahet olla kaine.

Alati on sõltlasel muidugi tagasilanguse oht ja seda kardavad paljud.

Libastuda ja tagasi langeda võib igas etapis. See on täiesti loomulik ja ka põhjendatud kartus. Tuleb vahet teha libastumisel ja tagasilangusel. Libastumine on see, kui kaldud kõrvale oma eesmärgist olla kaine ja siis tuleb tarvitamise episood. Tagasilangus on aga see, kui ma löön käega ja ütlen endale, et see ei toimi, jätkan tarvitamist ning pöördun oma vana elu ja mõtteviisi juurde tagasi.

Kas libastumine ja tagasilangus on kainenemisprotsessi tavapärased osad? Ikka tekib ju mõte, et libastuvad vaid nõrgad. Kõik me ju tahame tugevad olla, kuid kui ei suuda seda – on see märk nõrkusest?

Vastus on lühike: ei. Libastumine ja tagasilangus võivad juhtuda igaühega ja seda tuleb ette üsna sageli. Nõrkuse ja tugevusega ma seda kindlasti ei seoks. Põhjused, miks see juhtus, võivad olla väga erinevad ja neist tuleb juttu edaspidi.

Seega libastuda saab inimene siis, kui ta on tegelikult juba püsti?

Libastumine ei toimu mitte kunagi enne seda, kui inimene on juba teadlikult tervenemise teele asunud ning astunud selleks konkreetseid samme. Kui olla vahepeal kolm või viis päeva kaine ja siis jälle tarvitamist jätkata, oli see lihtsalt väike paus. Lihtsalt joomises või narkootikumide kasutamises pausi pidamine ei ole lahendus. Võib-olla oli vahepeal väga suur pohmell või pidi tööle minema. Käis näiteks viis päeva tööl ja kuuendal päeval hakkas jooma. Ta elas need viis päeva täiesti tavalist elu, ilma et oleks oma mõtteviisis ja tegevustes teadlikke muutusi teinud ning seetõttu ei saa siin rääkida tervenemisest ega libastumisest. Saame ehk rääkida sellest, et pisut on oma joomismustrit muudetud, aga ei midagi rohkemat.

Kuid tagasilangus – see ei ole enam lihtsalt uuesti korraks tarvitamise libedale jääle sattumine?

Mõelge nii: kui taastuv alkohoolik hakkab taas alkoholi või muid meelemürke tarvitama, võib tegemist olla libastumise või tagasilangusega. Libastumine on ühekordne, lühike tegevus, mille käigus oma eesmärgist ehk siis alkoholist või muudest meelemürkidest hoidumisest kõrvale kaldutakse. Tagasilangus on libastumiste jada, mille käigus inimene järk-järgult alkoholi või muude meelemürkide tarvitamise üle kontrolli kaotab. See on järkjärguline protsess. Tagasilangusesse sattunud inimene võib, aga ei pruugi algse täieliku ainesõltuvuse juurde naasta. Olukorrast tullakse välja siis, kui inimene õpib ära, mis konkreetselt tema puhul libastumist ja sellele järgnevat tagasilangust põhjustab. Ta tunneb ära kõrge riskiga olukorra vallandaja(d), päästiku(d), ja õpib seda/neid vältima või sellega/nendega paremini toime tulema. Olukorrast väljumise tulemuseks on uued toimetuleku tehnikad, mis enesekindlust tõstavad ja tagasilanguste esinemise tõenäosust vähendavad. Libastumist ja isegi tagasilangust võib vaadelda veana, millel on oma hind, mitte aga moraalse probleemi ega surmapatuna.

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kaja Heinsalu ja Neeme Raua raamatust “Kainus“.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.