Kolle on meie ja sugulasrahvaste pärimuse järgi hea ja oluline, kogu maailmas olemasolemise ning elamise võtmeks. Hoidkem ka täna ja homme kollet au sees, nii tema ürgvana ja laia tähenduse tõttu, kui oma kodu südamena!
Vanas keelekasutuses oli kolle kodu keskmeks. Sellele viitab ka sõna kodukolle. Küla suurust mõõdeti suitsudes – iga koldesuitsu ümber tegutses pere. Naabrivalve käis suitsu vaadates, kui naabertalu tare korstnast hommikul suitsu ei tõusnud, tuli minna vaatama, kas midagi on juhtunud. Kolle oli koht, kus sai esmast sooja ja mis lubas peagi valmivat sooja jooki ja sööki. Üheskoos toimimine, soojus, söök ja jook olid peamised mõisted, mis seondusid koldega. Kihnus korjati kolde toitmiseks männikäbisid. Olen seda isegi Peipsi ääres teinud, need on tõesti väga hea ja tõhus tulealustus. Kogu maal oli valdavaks kolde kütmine hagudega. Metsa ja puud oli sajand tagasi oluliselt vähem kui praegu. Raiutud puude oksad köideti kubudesse ja saadi nii tõhus ja kuuma leegiga põlev küte. Kollet süüdati kasetohu või tõrvastega. Tõrvas on vaiku täis imbunud männipuu, mis süttib kergelt ja põleb suure hooga nagu tõrvik.
Tule tegemise kohta on hulganisti vanasõnu, nagu näiteks: tuli ei taha tuhnakat tegijat, laps laiska hoidjat. Tule tegija peab olema pühendunud, täpne ja asjalik. Tuli on nagu laps, kes tajub süütaja loomust. Kui süütajal on pea laiali otsas, ei sütti tuli mingi väega. Hea tulesüütaja tunneb tugevat kuumust andvaid tulematerjale. Näiteks kasvava kase pinnal tuule käes laperdavad õhkõhukesed tohuebemed süttivad isegi märjana ja annavad tulele alati hea ja kuuma alguse. Jätkuks sobivad peenikesed kaseoksad ja sealt edasi juba jämedamad oksad ja halud. Kask süttib ja annab sooja isegi toorena, see on tarkus, mida teavad püstkoja koldesse tule tegijad.
Püstkoja kolle on saami keeles saar. Kollet hoiab vaimuilmas koldehaldjas Sarahkka, saareeit. Tema hoole all on teisest ilmast siia ilma tulemised, ka kõik sündimised. Sellele mõeldes polegi ehk juhus, et sõnad tuli ja tulemine nii sarnased on. Ka toonekured toovat lapsi korstna ja kolde kaudu. Paljud rahvad teavad ka, et jõuluvana tuleb korstnast ja tulekoldest. Kui ta ise ei jõua tulla, jätab ta oma kingikoti kamina või kolde veerde.
Saami koldehaldjas Sarahkka on üks kolmest maaema, Maddarahkka tütrest. Need kolm õde kannavad hoolt kodu ja koja terviklikkuse eest. Esimene neist on Uksahkka, ukseeit. Ta on koja sissepääsu valvaja, kes hoiab eemal kõik, kellel kotta asja pole. Teda võib tajuda ka hirmuna, sest hirmutades hoiab ta eemal võõrad. Uksahkkast pääsevad mööda vaid need, kes suudavad ületada oma hirmu ja tõeliselt tahavad sisse pääseda. Keskmine õde on koldehaldjas Sarahkka. Tema lummab soojuse, selguse ja valgusega, pakkudes seda, mille järele me kõik igatseme. Kuid teadmiste teel käija peab mingil hetkel ka Sarahkka lummusest vabanema, sest kõiki vastuseid oma küsimustele pole võimalik leida mugavuspiirkonnas, soojuses, selguses ja valguses.
Edasimineja leiab enda kolmanda õe, Juksahkka ehk vibueide juures koja tagaseinas, kus paikneb koja pühapaik ja salajane sissepääs. Sealtkaudu lahkutakse kojast jahile minnes, et loomad ei märkaks minekut. Juksahkka lummab võimuga. Otsija, kes loobub selgusest ja valgusest, oskab oodata õiget hetke ka pimedas ja külmas. Nii on tema maailm palju suurem ja avaram. Samas saab ka võim pimestada ja lummata. Võimsat ja vägevat kardavad kõik ja püüavad ta eest peitu ning varju minna. Seetõttu jääb tal suur osa maailmas toimuvast tajumata ja nägemata. Edasi pääseb vaid võimust loobudes. Nii jõuab otsija kolme õe ema, Maddarahka ehk maaema juurde. Saami keeles tähendab Maddarahkka vanavanaema ja kõiki talle eelnevaid esiemasid. Maddarahkka teab, et kord me kõik väsime ja sureme, kuid enne seda saame maailmast õppida ja kogeda lõpmatult palju põnevat, kui suudame kasutada ära tema kolme tütre võimeid ja jõudu ning suudame sellest kõigest ka lahti öelda.
Nõnda on kolle meie ja sugulasrahvaste pärimuse järgi hea ja oluline, kogu maailmas olemasolemise ning elamise võtmeks. Nii on ka teiste rahvaste ja kultuuride juures. Kreeka keeles tähistab kollet sõna oikos. Sellest tuleneb sõna oikumeenia, mis omakorda tähendab kõigi usundite ühtsust, kogunemist ühise kolde äärde. Sõnast oikos tuleneb ka ökonoomia, mis algselt tähendab mõistlikku kodu head käekäiku tagavat majandamist, kolde nimel toimimist. Ja lõpuks on sõnast oikos tulenenud ka ökoloogia, mille tähenduseks on erinevate elusüsteemide ehk elukollete mõistmine, koldelugu. Ökosüsteemi võiks tõlkida kolletevõrguks, ökoloogiline jalajälg on kolletmõistev jalajälg. Ökoloogid võiksid end nimetada ka koldeloolasteks.
Kahjuks on kolle meie tänapäevakeeles omandanud pigem negatiivse ja kurjakuulutava varjundi. Kodukolde tähenduse mõistmine on taandumas. Selle asemel tekivad teised seosed – nakkuskolle, kriisikolle, sõjakolle, põletikukolle jne. See on koht, kus tasub tõusta mõistete kasutust ning tähendusi vaadeldes kõrgemale ja hoida alal ürgvanu ning kõige laiema ulatusega tähendusi. Hoidkem kollet au sees nii sõnana kui kodu südamena!
Autor: Mikk Sarv
