Ärevus kui vaimne seisund paneb sind minema oma südamest mõistuse turvalistesse tubadesse. See oli suurepärane kaitsemehhanism, mis kunagi teenis sind hästi.
Kui töötan täiskasvanud klientidega, kes ärevusega võitlevad, küsin sageli: „Kas sa võitlesid ärevusega ka lapsena?“. Vastus on peaaegu alati jah. Huvitaval kombel järgib ärevuse ja pealetükkivate mõtete ilmnemise trajektoor alati sama rada: see algab muretsemisega, et midagi juhtub vanematega („Aga kui mu ema ära sureb?“), seejärel tulevad pealetükkivad mõtted seksuaalsusest („Aga kui ma olen gei/hetero?“). Teeme selle selgeks: keegi, kelle orientatsioon on heteroseksuaalne, mõtleb korduvalt, kas ta pole gei, ja inimene, kes on gei, kinnistub mõtte külge, et ta on ehk hetero. Samuti on väga oluline mõista, et sundmõtetel seksuaalsest orientatsioonist pole midagi tegemist seksuaalsusega, vaid need on mõistuse katsed leida kindlust, kui ärevus on võimust võtnud. Kinnituse otsimine, et sellele küsimusele vastata, ainult tugevdab ärevust – see peab olema suunatud põhjusele. Seksuaalsuse ärevus muutub seejärel tervisega seotud ärevuseks. Ja lõpuks, kui kliendid minu juurde jõuavad, on neil suhte, raseduse või karjääriga seotud ärevus. Lugusid on igasuguseid, aga nende taga on üks ja seesama vajadus – leida kindlust ja turvatunnet – ning see algab lapse tundega, et ta triivib alati muutuvate ja teda enda alla matvate emotsioonide merel, ilma et täiskasvanud aitaksid tal nendega toime tulla, kuni laps on võimeline seda ise tegema.
Perekonna kõrval on koolisüsteemis palju tahke, mis suurendavad ärevust, nagu sotsiaalne surve kohaneda ja saavutada õppimises häid tulemusi. Enamgi veel, vähemalt 20 protsendil lastest on õppimisviis, mis ei sobi kooli ootustega – lapsed, kes vajavad liikumist samal ajal, kui nad õpivad, ent neid sunnitakse vaikselt istuma; lapsed, kelle mõtlemine on visuaalne-ruumiline, aga mitte kuulmisele orienteeritud, mida koolid armastavad; lapsed, kes on introverdid ja peaksid õppima vaikses keskkonnas, aga mitte lärmakas ja ülerahvastatud klassiruumis. Pärast paljusid aastaid või isegi päevi, mil ollakse süsteemis, mis nende rütmi ja temperamendiga ei sobi, hakkavad lapsed uskuma, et nendega on midagi valesti, et nad on kuidagi katki või pole arukad. Kõik see viib ärevuseni.
Ja lõpuks – meedia edastab ärevust väga suurel määral. Igal pool saame me sõnumi: „Sinuga pole kõik korras. Sa teed seda valesti. Maailmaga pole kõik korras. See pole turvaline“. Praegu, rohkem kui kunagi varem, edastatakse meile hoiakuid ja kujutisi hirmu, negatiivsuse, vaesuse ja katastroofide kohta kakskümmend neli tundi ööpäevas. Iga kord, kui vaatad uudiseid, ujutatakse sind üle piltidega õnnetustest. Iga kord, kui vaatad ekraanile, loed viimaseid uudiseid poliitilisest, sotsiaalsest või keskkonnaga seotud allakäigust. Iga kord, kui näed reklaami või vaatad sotsiaalmeediat, hakkab tegutsema see osa sinust, mis tunneb, et sa pole piisav. Kui osa ärevuse definitsioonist hõlmab tunnet või uskumust, et sa pole kaitstud, siis meie kultuur kasutab seda ürgset vajadust – tunda end turvaliselt – täielikult ära ja on loonud süsteemid, kuhu me sõltuvuslikult sisse lülitume. Hirm tekitab sõltuvust. Negatiivsus võtab su konksu otsa. Turvatunde puudumise jahtimine müüb. See on õel tsükkel: mida ärevamad me oleme, seda rohkem lülitume ekraanide, uudiste ja tehnoloogia lainele ning mida rohkem me seda teeme, seda ärevamana end tunneme.
Peavoolukultuur hoiab meid ekraanide kaudu kroonilises ebamugavas seisundis, tekitades meis pidevalt tunnet, et teeme kõike valesti. Ühel õhtul rääkis mu poeg, et ta kuulis pealt, kuidas ta sõber valetas sünnipäeval oma vanuse kohta – tüdruk ütles, et on vanem kui tegelikult. Poeg küsis minult, miks see tüdruk nii käitus, ja ma ütlesin: „Kui sa oled noorem, siis maailm avaldab sulle survet, et sa oleksid vanem, ja kui sa oled vanem, siis maailm käsib sul välja näha ja käituda nii, nagu sa oleksid noorem. Sõnum on see, et sa ei kõlba kunagi sellisena, nagu sa oled.“
Kuidas saaks keegi tunda midagi muud kui ärevust, kui need on sõnumid, mida kallatakse meie psüühikasse iga päev ja isegi tund?
