Ühel tasandil tähendab ärevus vääriti läinud tundlikkust. See tähendab, et su tundlikku loomust (ja jällegi, igaüks on oma tuumalt tundlik) ei koheldud õrnalt ja lahkusega ning su vanemad ei teadnud, kuidas juhtida sind läbi suurte tunnete (kurbus, viha, armukadedus, üksildus, pettumus, frustratsioon, kui nimetada vaid mõnda) ning pakkuda rituaale või harjutusi, et aidata sul toime tulla teadmisega surmast. Selle asemel häbistasid nad sind selliste sõnumitega nagu „Saa sellest üle“ või ei teinud sinu suurtest tunnetest välja, sest neil polnud aimugi, kuidas nendega hakkama saada (nad polnud kunagi õppinud iseendas nendega toime tulema) ning tundlikkusel polnud muud võimalust kui muutuda ärevuseks. Selles mõttes on ärevus kaitsemehhanism haavatavuse vastu, kui koged inimlikke suuri tundeid.
Ärevus kui vaimne seisund paneb sind minema oma südamest mõistuse turvalistesse tubadesse. See oli suurepärane kaitsemehhanism, mis kunagi teenis sind hästi.Kui töötan täiskasvanud klientidega, kes ärevusega võitlevad, küsin sageli: „Kas sa võitlesid ärevusega ka lapsena?“. Vastus on peaaegu alati jah.
