Jumala olemasolu on küsimus, mis on vaevanud filosoofia ja teoloogia valdkondi juba tuhandeid aastaid. Enamjaolt keerlevad sellekohased arutlused kõikvõimalike eelduste ja määratluste ümber. Filosoofid võivad terve eluaja juurelda mõne sõna tähenduse üle seda lõplikult selgeks saamatagi. Tuleb meelde lugu üliõpilasest, kellelt küsiti tema edusammude kohta filosoofiatunnis. Ta vastas, et loengus polnud just palju teha jõutud, sest kui õpetaja tahtis õpilaste nimesid kirja panna, hakkasid nemad arutlema selle üle, kas nad on ikka päriselt olemas või mitte.
Enamik inimestest, kes elavad ja töötavad tõelises maailmas, ei vaeva ennast selliste küsimustega. Me küll mõistame, et sellised arutlused on kohased ja huvipakkuvad akadeemilises maailmas, aga igapäevaelu stress ja kohustused sunnivad meid asjade otsustamisel käituma väga pragmaatiliselt. Kui paluksin sul tõestada, et sul on taskus kaks eurot, siis sa lihtsalt näitaksid mulle seda raha. Isegi abstraktsemate asjade puhul kasutame loogilist mõtlemist ja praktilist meelt. Kui küsiksin sinult, kas mõni teatud inimene on aus või mitte, siis ei pakuks sa välja dissertatsioone aususe suhtelisest tähendusest, vaid esitaksid kas kinnitavaid või ümberlükkavaid asitõendeid. Enamik filosoofiliste vaidluste puhul kasutatavatest võtetest kõrvaldaks valdava osa inseneriteadusest ja tehnoloogiast, kui neidsamu võtteid rakendataks ka nendes valdkondades.
Selle lühikese uurimuse eesmärk on pakkuda loogilisi, praktilisi ja pragmaatilisi tõendeid Jumala olemasolust puhtalt teaduslikust vaatenurgast. Selleks peame eeldama, et meie oleme päriselt olemas, meie reaalsus eksisteerib ja meid kõiki on loodud reaalselt olemasolevast ainest. Kui sina ei usu, et oled päriselt olemas, siis on sul suuremaid muresid kui selles uuringus käsitletud küsimused ja peaksid vastuseid otsima mujalt.
Algus
Kui oleme päriselt olemas, saab meie eksistentsile olla ainult kaks võimalikku selgitust. Meil kas oli algus või ei olnud. Piiblis on kirjas: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“ (Esimene Moosese raamat 1:1). Enamik ateistidest väidab, et mingit sellist algust ei olnud. Aine olevat alati eksisteerinud kas aine või energia kujul ning aja jooksul on aine lihtsalt muutunud ühest kujust teise, aga see on alati olemas olnud. „Humanismi manifestis“ seisab: „Aine on alatine ja seda ei saa luua.“ See lause võtab lühidalt kokku ateistide usu põhitõe.
Otsustamaks, kas ateistil on õigus või mitte, tuleb uurida kõnealuse küsimuse kohta käivaid teaduslikke avastusi. Kosmoses on mitmeid kettaid, meie Linnuteega sarnased galaktikad, mis on üksteisega suhtelises liikumises. Sellel liikumisel on väga selge muster, mis põhjustab iga mööduva päevaga galaktikatevahelise kauguse suurenemist. Kui võtta kolm suvalist galaktikat, mis paikneksid positsioonidel A, B ja C, oleksid need homme üksteisest veelgi kaugemal. Nende galaktikate moodustatud mõtteline kolmnurk muutuks suuremaks ja ülehomme oleks see kolmnurk veelgi suurem. Me elame paisuvas universumis, mis muutub iga päevaga üha suuremaks ja suuremaks.
Nüüd oletagem, et paneme aja tagurpidi käima. Kui oleme täna teistest galaktikatest mingil kindlal kaugusel, olime eile järelikult neile lähemal ja sellele eelnenud päeval veelgi lähemal. Kus pidid kõik galaktikad siis lõpuks ikkagi olema? Ühes kohas. Alguses. Kohas, mida teadlased kutsuvad singulaarsuseks. 1999. aastal avastati, et galaktikate liikumine kiireneb. Igasugune arvamus, et elame võnkuvas või pulseerivas universumis, on selle avastuse tõttu ümber lükatud. Universumi liikumiskiirus ei aeglustu, vaid kiireneb.
Teine asitõend peitub energiaallikates, mis kosmost varustavad. Teiste tähtedega sarnaselt toodab päike energiat tuumaprotsessi käigus, mida nimetatakse termotuumasünteesiks. Igal sekundil pressib päike kokku 564 miljonit tonni vesinikku 560 miljoniks tonniks heeliumiks, eraldades sealjuures energiana 4 miljonit tonni ainet. Sellest tohutust kütusekulust hoolimata on päike ära kasutanud ainult 2% vesinikust, mis tal tekkides olemas oli. See otsekui tohutus ahjus toimuv protsess ei ole piiratud ainult päikesega. Iga taevatäht toodab energiat täpselt samamoodi. Kosmoses on 25 kvintiljonit tähte, mis kõik muudavad vesinikku heeliumiks, vähendades seeläbi kogu kosmoses leiduva vesiniku hulka. Mõtle korraks sellele. Kui kõikjal kosmoses neelatakse vesinikku ja see protsess on kestnud terve igaviku, kui palju vesinikku peaks siis alles olema?
Ütleme, et ma püüan sõita oma autoga, sinna bensiini (kütust) juurde lisamata. Kui ma nõnda edasi sõidan, mis siis paratamatult lõpuks juhtub? Mul saab kütus otsa. Kui kosmos on olemas olnud igavesest ajast igavesti, oleks meil vesinik juba ammu otsa saanud. Tegelikult on päikesel aga alles tervelt 98% esialgsest vesiniku hulgast. Õigupoolest on vesinik kõige külluslikum aine terves universumis. Kõikjal kosmoses võime näha vesiniku raadiojooni 21-sentimeetrisel lainepikkusel ehk valgust, mida kiirgab ainult vesinik. See ei oleks võimalik, kui kõigel poleks olnud algust.
Kolmas teaduslik tõend, mis näitab ateistide mõtteviisi ekslikkust, on termodünaamika teine seadus: igas suletud süsteemis kulgevad kõik protsessid korratuse kasvu suunas. Kui näiteks sõita autoga järjest mitu aastat ilma seda vahepeal remontimata, muutuks sõiduk nii korratuks, et ei läheks enam käima. Ka inimeste vananemine on lihtsalt termodünaamika teise seaduse variatsioon. Asjad vananevad ka kosmoses. Astronoomid kutsuvad sellist vananemisprotsessi kuumasurmaks. Kui kosmos on „kõik, mis on olemas, või mis oli olemas ja saab igavesti olema“, nagu doktor Carl Sagan tavatses öelda, ei saaks kosmosele midagi lisada selle korrastatuse täiustamiseks või parandamiseks. Ka universum, mis lõputu arv kordi laieneb, siis kokku variseb ja jälle laieneb, sureks lõpuks täielikult, sest iga laienemise ja kokkutõmbumisega kaasneb valgus- ja soojuskadu.
Ateisti väide, et aine ja energia on igavene, on teaduslikult ekslik. Piibli väide, et kõigel oli kunagi algus, on teaduslikult õige.
Põhjus
Kui teame, et kogu loomingul on algus, seisame silmitsi järjekordse loogilise küsimusega: kas see algus põhjustati või mitte? Piiblis seisab: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa.“ Piibel ei väida mitte ainult seda, et kogu loomingul on algus, vaid ütleb meile ka seda, mis sellele loomingule alguse pani. Jumal. Ateistid ütlevad, et „aine on alati eksisteerinud ja seda pole võimalik luua.“ Kui ainel oli olemas algus, mida ei põhjustanud mitte miski, peab loogiliselt järelduma, et midagi tekkis eimillestki. Aine pidanuks ilmuma tühjas ruumis ilma mingi jõu, aine, energia ja sihiliku sekkumiseta. Ka siis, kui see võikski juhtuda mingi uue võõra protsessi käigus, mis on tänapäeva teadusele tundmatu, kaasneb sellega loogikaprobleem.
Selleks, et võimaldada aine tekkimist eimillestki, peaksid kõik meie teaduslikud seadused, mis tegelevad aine ja energia püsivusega, olema väärad, muutes seeläbi kehtetuks kõik meie teadmised keemiast. Kõik liikumist käsitlevad seadused peaksid samuti olema ekslikud, muutes kehtetuks kogu füüsika. Ka kõik elektrilaengut käsitlevad seadused peaksid olema valed, muutes mõeldamatuks kogu tehnika, sest sellest tulenevalt ei saaks sinu teler käimagi minna. Sinu televiisor ei pruugi küll töötada, aga põhjus ei ole ainult selles. Uskumaks, et aine võib tekkida põhjuseta, tuleb kõrvale heita kõik teadaolevad teaduslikud seadused ja põhimõtted. Mitte ükski mõistlik inimene ei nõustuks sellega lihtsalt isikliku ateistliku maailmavaate säilitamiseks.
Ateisti väide, et aine on igavene, ei vasta tõele. Ateisti väide, et universum ei tekkinud, vaid on alati olemas olnud, ei vasta samuti tõele. Piibli väitele, et kõigel oli olemas algus, mille omakorda põhjustas miski, on olemas kaalukad teaduslikud tõendid.
Kavatsus
Kui teame, et kogu loomingul oli algus, ja teame ka seda, et selle alguse põhjustas miski, tuleb meil vastata veel ainult ühele küsimusele: mis oli selle alguse põhjustaja? Piibli sõnul oli selleks Jumal ning seal on ka kirjas, et kõigele alguse pannud Jumal tegi seda ettekavatsetult, kindla põhjuse ja loogikaga. Piiblis esitatud Pauluse kirjas roomlastele on öeldud, et „Jumal ilmneb kõiges, mis Ta on teinud.“ Teisest küljest aga püüaks ateist meid veenda selles, et me kõik oleme juhuslikkuse vili. Julian Huxley on öelnud:
„Oleme kõik sama suuresti sihitute jõudude tagajärjed nagu kivi langemine maapinnale või lainete tõus ja mõõn. Me oleme kõik lihtsalt tekkinud ja inimene sai endale füüsilise kuju tänu pikale reale üksikutele kasulikele õnnetustele.“
Mõistuspärase loomingu küsimust on uuritud mitmel eri moel. Enamikule meist piisab juhuslikkuse välistamiseks lihtsalt oma vastsündinud lapse vaatamisest. Nüüdisaegsed teadlased, nagu Paul Davies ja Frederick Hoyle, on muuhulgas teistega tõstatanud üksikasjalikke vastuväiteid juhuslikkuse kasutamise kohta looduslike nähtuste selgitamiseks. 1980ndatel kerkis esile moodsa teaduse mõiste nimega antroopsusprintsiip. Selle printsiibi keskne mõte seisneb selles, et juhuslikkus ei ole paikapidav vahend aatomite või üldisemalt ka elu selgitamiseks. Kui juhuslikkuse teooria paika ei pea, oleme sunnitud tagasi lükkama Huxley väite ja mõistma, et meid kõiki on loonud mõistuspärane Jumal.
Allikas: doesgodexist.org
Tõlkinud Joonas Orav
