Kas te olete kunagi mõelnud, et suhted on alati omamoodi riskibusiness, sest proovipäevasid ei eksisteeri ja kõik, mida te arvate või oletate on illusioon? Aga kuidas on võimalik teada saada, mida Sa tunned, kui Sa ei proovi?
Mõtlesin hiljuti sellele, et paljud sõltuvused saavad alguse proovimisest. Proovitakse alkoholi, narkootikume, tavalist sigarettigi, lihtsalt selleks, et teada saada, MIS TUNNE see on, kuidas see minu puhul toimib või töötab. See on lihtne uudishimu või vajadus uut sorti kogemuse järele. Enamikel ei teki üldse vajadust proovidagi. Mul on tõesti üsna savi, mis tunne on mõne taime kimumisest pilves olla. See mõte ei eruta mind, ega tekita ka uudishimu.
Aga mõelgem nüüd inimsuhetele, kas erinevad suhted ei saa alguse just sellest samast uudishimust ning vajadusest teada saada, MIS TUNNE ON. Kui seda uudishimu poleks, siis oleks enamus suhteid loomata. Me tahaks teada, mis tunne see on, kui ta just praegu siin oleks, siin meie kõrval. Huvitav kas see oleks selline TAVALINE tunne, umbes et ei saa arugi, või on see selline SOE tunne, või on see AHISTAV tunne, või on see “PEA PILVEDES” tunne, või on see ERUTAV tunne jne.
Me tahame seda teada, aga nii nagu iga meelemürgiga, ei saa me ka inimsuhetes iial ette teada, et kuidas see nö proovimine lõppeb. Kas see on põhjus mitte iialgi proovida? Inimesed ongi nagu meelemürgid – sulle kas üldse ei mõju ja ongi tavaline tunne või siis mõjub nii, et vaevled surmani sõltuvushäirete all. Lihtne on öelda millelegi EI, raske on võta tükike ning piiri pidada, eriti, kui proovitu Sulle tõesti maitseb.
Palju räägitakse klammerdumisest ning sõltumisest suhetes, kuid kui puudub see miski, mis paneb Sind aina uuesti tahtma seda inimest kogeda või tunnetada, mis siis üldse inimesi koos hoiab? Paber? Kohusetunne? Lapsed?
Lihtsam on tõesti vahel üldse mitte proovida, seda proovimist kahetsetakse just siis, kui asjad ei lähe ootuspäraselt. Mõni “meelemürk” tekitab ju vaid illusiooni, et TUNNE on hea. Tegelikkuses oled allakäigu trepil. Kuid mitte asjata ei öelda, et viin on tarkade jook ja mõni roheline taim võib olla ka ravimi eest. Inimsuhetes on täpselt samamoodi, et vahel võib see Sind ravida ja vahel võib see Su elu pea peale pöörata, aga ega seda kunagi päriselt teada saa, kui ei proovi.
Kas ja kuidas on võimalik teada saada, mida Sa tunned, kui Sa ei proovi? Kui ma eirame kogemusi, hirmus saada haiget või feilida, siis tegelikult eitame elu. Me ei jõua mitte kunagi, mitte kuhugi, kui me kõik meie ellu saabunud kogemused nagu meelemürgid nurka viskame ning karjume, et isegi kui on hea tunne, siis see kindlasti tapab. Tänapäeva inimene suhtub armastusse nagu ajuvähki.
Kurb aga tõsi – elus ei ole garantiisid. Kui Sa oled nõrga iseloomuga, võidki sõltuvusse jääda, nii sõltuvusse, et see rikub täielikult Sinu elu, aga fakt on ka see, et kui üldse ei isuta, pole ka keemiat, mis seda kõike koos hoiaks.
Tõde on ka see, et mitte kõik ei ole alati nii hea, kui illusioonides näida võib, kuid fakt on seegi, et kui ei proovi, ei saa ka iial teada. Meile on antud valikud – kas eirata elu või minna riskides läbi elu. Tahad teada, mis tunne on? No aga proovi – võib-olla pole mingit tunnet, nagu siis, kui proovisid kord esimest korda sigaretti ning mõistsid, et suitsetamine pole siiski Sinu jaoks, võib-olla on maailma parim tunne, aga fakt on see, et kui isutab, siis põhjusega ja enne hing rahu ei saa, kui proovinud pole.
Autor: Kadri Luik
Tutvu Kadri Luige raamatuga “Julgus mõelda, julgus öelda”.
