Võib-olla on see kõigest oletus, mis põhineb vaid sellel, et mõnedele inimestele meeldib asju nii teha. Mingi ettekujutus selle kohta, mis suunas minna, peaks siiski olema, kuid see pole sama, mis selgesõnalised, fikseeritud sihtmärgid. Maailm muutub kiirelt ning neist kaunilt lihvitud eesmärkidest võib olla raske loobuda, isegi kui neil pole enam mingit mõtet.
Selged eesmärgid tekitavad kiusatust hoida pilku endale pööratuna, selle asemel et jälgida ümberringi toimuvat. Nagu käimasolev majanduskriis on näidanud, jätavad kitsastele eesmärkidele keskendunud inimesed sageli tähele panemata märgid selle kohta, et nad liiguvad vales suunas.
Lihtne on lasta samadel eesmärkidel oma elusid dikteerida niivõrd, et neist saab lausa kinnismõte. Sellisel juhul klammerdutakse eesmärkide külge ka siis, kui need on juba ammu hakanud arengut takistama. Vaadake või kõiki läbikukkunud tooteid, mille alla firmad jätkuvalt raha matsid, kui oli ammu selge, et neile pole mõtet enam sentigi kulutada.
Paindlikkus ja eesmärgid ei sobi omavahel kokku
Mõistlik on jääda valvsaks keskkonnamuutuste suhtes, mis võivad nõuda mõningast suunamuutust. Kui ennustusi on võimatu teha või need ei pea paika, on ainus mõeldav variant olla valmis hetkega ümber pöörama. Kuna keegi ei tea, mida tulevik toob, võiks paindlikkust hinnata märksa kõrgemalt, kui seda tehakse. Asjaolu, et paindlikkust ei hinnata, räägib pigem firmade igatsusest pealesunnitud stabiilsuse järele kui nende selgest mõtlemisest. Detailsed kavad ja eelarved loovad illusiooni ettearvatavusest maailmas, kus ettearvatavust peaaegu polegi. Juhid kardavad ebameeldivaid üllatusi niivõrd, et püüavad tulevikku siduda tabelite ja graafikutega. See aga ei toimi. Kui eesmärgid segavad paindlikkust, tekib küsimus, kas see on positiivne või negatiivne nähtus. Kogemuste põhjal tuleks valida teine variant. Iga kord, kui küsime: “Kuidas keegi seda ette ei näinud?”, oleks õige vastus enamasti, et selleks polnud valmistutud. Seda, mida polnud eesmärkides, ei taibatud otsida ega pandud isegi tähele.
Detailsed eesmärgid viivad lühiajaliste võitude poole püüdlemiseni
Enamik inimesi, kes seab eesmärke, paneb paika ka pidepunktid, mille põhjal hinnata, kuidas neil rajal püsimine õnnestub. On inimlik tahta saavutada kiiret edu, eriti kui sinust kõrgemal asuvad tähtsustavad neid pidepunkte. Kogemused näitavad, et enamikku plaane järgitakse vähem aega, kui nende koostamisel prognoositud. Ma pole töötanud üheski organisatsioonis, kus oleks suudetud hoiduda plaanide soikujätmisest, koostades samas uusi juba enne, kui eelmise plaani võimalik tulemus teada on. See näitab, et inimesed hindavad kiireid võite märksa enam kui stabiilset liikumist pikaajaliste eesmärkide suunas ning kui kiirete võitude saavutamine tähendab pikaajaliste eesmärkidega rohkem riskeerimist, lasevad vähesed end sellest heidutada. Esiteks võivad nad riskide pahupoole ilmnemisel olla ise juba ammu läinud, teiseks aga on kogu plaan ilmselt juba uue vastu vahetatud.
Eesmärgid kitsendavad fookust
On moes hinnata tulemusi saavutatud eesmärkide põhjal ja jaotada preemiaid sellele vastavalt. Niisiis pole imekspandav, et inimesed on keskendunud ainuüksi sellele, mis tooks majanduslikku tulu, isegi kui see tähendab eetikapiiride ületamist või selliste aspektide eiramist, mis iga muu kriteeriumi kohaselt peaksid tähtsad olema. Sellist asja võib nimetada „tunnelnägemiseks”. Kõike, mis jääb (mitmete kuude või isegi aastate eest) püstitatud eesmärkidega kaardistatud kitsast teest kõrvale, peetakse asjassepuutumatuks.
Kujutlege, et kõnnite rahvarohkel tänaval, suutes näha ainult seda, mis on otse teie ees. Oleksite täielikus teadmatuses kõigest, mis teie suunas liigub igalt poolt mujalt kui otse eest; te ei tea midagi liiklusest ega inimestest teie kõrval või taga. Kui turvaliselt te end tunneksite? Millised riskid jäävad teil märkamata, kuna te pole lihtsalt pead pööranud? Kaldun arvama, et sellist eksperimenti ei sooviks keegi teha. Neid õnnetuid inimesi, kes kannatavad füüsilise tunnelnägemise all, peetakse pimedateks või invaliidideks, nad vajavad erilist hoolitsust. Sellele vaatamata asetavad kümned tuhanded juhid end iga päev sarnasesse olukorda.
Nagu Tom Robbins kirjutas oma raamatus “Vaikelu rähniga”: “Tunnelnägemist põhjustab optiline seen, mis paljuneb siis, kui aju töötab vähem kui ego. Poliitikaga kokkupuutumine raskendab seda veelgi. Kui hea idee liigub läbi tüüpilise tunnelnägemise filtrite ja kompressorite, ei vähene ainult selle suurus ja väärtus, vaid selle uus dogmaatiline konfiguratsioon viib algselt kavandatust vastupidisele tulemusele.”
Kas te kannatate “eesmärgimürgituse” all?
Enamik inimesi leiab vahel võetud klaasikesest veinist või õllest meeldivat lõõgastust. Alkohoolikute jaoks on see aga eluohtlik sõltuvus. Eesmärkide seadmise ja planeerimise kohta kehtib sama. Eesmärkide poole püüdlemine kõlab iseenesest hästi, kuid seda ainult seni, kuni läheneda sellele sügavuti. Siis on näha ka tagasilööke, nagu ka võimalikke kasusid. Ükskõik, kas need tulenevad kärbitud paindlikkusest, lühiajaliste võitude tagaajamisest ja laiemate riskide eiramisest või lihtsalt fookuse kitsendamisest, mis muudab pimedaks ootamatust suunast lähenevate ohtude suhtes, kindlaid eesmärke tuleb käsitseda äärmise ettevaatlikkusega.
Arvestades selliste tobedate käibetõdede levikuga nagu “mida ei saa muuta, ei saa ka juhtida”, pole ime, et inimesi meelitab ettearvatavuse ja stabiilsuse illusioon, mida kindlate plaanide ja eesmärkide omamine pakub. Elu on ebakindel, tulevik segane ja olukord muutlik – kõik see tekitab inimeses ebamugavustunnet. Siiski ei ole abi illusioonidele toetumisest, isegi kui neid esitatakse PowerPointi slaidide ning paksude tabelite ja numbrite kuhjadena.
Lahendus võib peituda suuremas tähelepanelikkuses ja kavatsustes
Kavatsus on otsus pühenduda pikaajalisele tulemusele, mis sobib igas olukorras, kuid püsib vajadusel vastuvõtlikuna muutustele. Erinevalt plaanidest ja eesmärkidest on kavatsused laiahaardelised ja kõikehõlmavad. Neis pole planeeritud sihtmärkide ja ajagraafikute täpsust, kuid see-eest on need kohaldatavad olukorra muutustele. Kindel kavatsus on teada, kas soovid sõita Bostonisse või Istanbuli, kuid paindlikkus selles osas, milline marsruut vastavalt liiklus- ja ilmastikuoludele valida.
Tähelepanelikkus tähendab pidevat valvsust kõige suhtes, mis võib progressi või kavatsetud sihtpunkti sobivust mõjutada. See tähendab teravdatud meeltega kulgemist, pidevalt jälgides, mis võib ootamatust suunast sinu poole liikuda.
Kui ühendada kavatsus tähelepanelikkusega, vähendab see su riske ja suurendab võimalust saavutada edu rohkem kui punkthaaval väljatöötatud tegevuskava. Kui sa ei taha, et su tegevuskava raisku läheb, põleta see ära. Nii annab see rohkem valgust.
Allikas: www.juhtimine.ee
