Tallinna Ülikooli terviseteaduste ja spordi instituudi direktor Kristjan Port vaatleb Cambridge’ Ülikooli psühholoogi Dr Sander van der Linden’i juhitud töörühma uuringuid viimasel ajal aktuaalseks tõusnud valeuudiste temaatika valguses.
Kunagi ammu-ammu kui kogukondade suurus oli kuni umbes 150 inimest, oli haigustel raske levida. Sest 150 isiku seas pole kuhugile levida, eriti kui keegi selle kätte ära sureb. Haigest püüti eemale hoida, või halvemal juhul suri kõik see 150 inimest. Number polegi nii tähtis hoolimata, et sellel on meie sotsiaalsele käitumisele märgiline tähendus kui uskuda antropoloog Robin Dunbar’i. Teadlase kogutud andmetest järeldub, et see on meile stabiilsete sotsiaalsete kontaktide haldamise suutlikkuse piir. Paremini tuntud energia hulk, mida kütid-korilased oma territooriumilt suutsid hankida enne, kui sattusid konflikti konkureeriva kogukonnaga. Millele järgnes rahvaarvu vähendav taplus. Teise võimalusena hakkasid suuremas karjas levima nakkushaigused. Näiteks leevendas põllumajandus oluliselt toiduprobleemi ja suurendas kogukonna arvukust, aga kasvatas paralleelselt häda nakkushaigustega. Viimastega oleme nii kaua võidelnud, et meil on olemas hulk keha kaitsvaid bioloogilisi ning käitumuslikke mehhanisme, näiteks immuunsüsteemi ja keha pesemise näol.
Tavapärasemate mikroorganismide poolt levitatavate haiguste kõrval vaevab inimlooma vaimsemat laadi nakkus. Viimasele pööras huvitava nurga alt tähelepanu Richard Dawkins raamatus “Isekas Geen” kirjeldades bioloogiliste geenide leviku loogika kõrval mõtete levimist ühest peast teise. Protsess saab alguse uudsest tähelepanekust või mõttest. Kui see leiab omanikus kasvupinnast – ehk osutub huvitavaks -, siis tahab ta seda ka teistele levitada. Nii see mõte siis levib massidesse nagu viiruslik nakkushaigus. Kusjuures tegemist võib olla haigusega, sest mõtted kujundavad inimeste käitumisi, milledest paljud võivad olla tervist kahjustavad. Nagu näiteks omaaegne usk, et radioaktiivse vee joomine suurendab keha energiahulka ja pärsib väsimust.
Kaasaegsemate uskumiste kõrval väärib eraldi tähelepanu valeuudiste nakkus. Tegemist võib olla vägagi tõsiste tagajärgedega haigusliku nähtusega. Mõnedel arvamustel põhjustas taoliselt esilekutsutud deliiriumi seisund Ühinenud Kuningriigi ja USA valijates alles hiljuti hukatuslike valikuid. Samuti võib märgata valeuudiste ning poliitiliste provokatsioonide tulemusel massilist mõistuse kadu mitmetes Euroopa riikides.
Kuna vale info levikuga on inimkond suhteliselt kaua kokku puutunud, võiks oletada, et inimestes on sarnaselt viiruste ja bakteritega toimetuleku bioloogilistele kaitsemehhanismidele olemas naha või kolju all midagi valeuudiste immuunsüsteemi laadset. See oletus võib osutuda tõeseks kui uskuda Cambridge’ Ülikooli psühholoogi Dr Sander van der Linden’i juhitud töörühma uuringuid.
Paari tuhande ameeriklase päid kliimamuutuste teemal erinevate tõeste ja valefaktidega nakatades õnnestus teadlastel demonstreerida omapärase vaktsineerimise fenomeni esinemist. Tavameditsiinis on vaktsiini toimemehhanismiks inimese immuunsüsteemi reaktsiooni käivitamine ohutuks muudetud haigustekitaja abil, tänu millele temas kujuneb välja konkreetse haigustekitaja suhtes immuunsus. Järgmine kord kui kehasse satub sama, kuid seekord ohtlik haigustekitaja, on kaitsesüsteem suuteline kutsumatu heaolu õõnestaja välkkiirelt kahjutuks tegema.
Antud uuringus võrreldi inimestes olemasolevate kliimamuutustega seotud arvamuste kujunemist, toites neid täiendavate tõeste ja valede seisukohtadega. Selgus, et kui süstida osalejate teadvusesse väikeses doosis valeinfot, muutusid nad suure vale suhtes vähem vastuvõtlikuks. Mis omakorda peaks pärssima soovi ise suurt valet levitada. Võimalik, et meie lapsepõlv on lapsikult ohutute valede periood, mis ongi vajalik vaktsineerimise etapp, et olla täiskasvanuna tervema mõistusega.
Autor: Kristjan Port
Allikas: Raadio2 tehnoloogiakommentaar “Portaal”
