Minu igavene elu
See, kui vähe tegelikult võib inimene elust üldse teada on hämmastav… Kui iseenesestmõistetav võib olla ellusuhtumine, et elu elatakse, nagu sel poleksi erilist tähendust ning kõik toimub loomulikult ning justkui kammitsates, kedagi teenides ja kellegi jaoks rügades, seejuures täiesti rahulolematu ja täitmatus suhtes endaga. Vastuolu iseendaga oleks juskui loomulik elu osa, uskumus, et elu on võitlus, konkurents ning ainult millegi sunniviisiline tegemine, et kuidagimoodi aina aega edasi saata. Ja siis mõni hetk enne vaibumist endalt küsides – mida ma siis oma elu jooksul saavutanud olen? Mille üle saan ma uhke olla? Mida kõike olen ma teinud, et saan elule harmoonilise tänutundega tagasivaadates öelda aitäh ning rahus minna… uutele avastusretkedele?
Kui oleks palutud minu ja minu elu iseloomustust mõned aastad tagasi, oleks minu vastus olnud enda arvates vägagi selge ja konkreetne – elu täis rikkust, klantsi ja glamuuri – tagumikuni pikad blondid juuksed, D-korv, sale ja päikesekuldpruun kaunis leedi. Noor, uhke ja hea. Pehmelt öeldes, iseseisev naine, kes teab, mida teeb. Rikas ja “ülalt alla vaataja”. Kaunis särav naine, sädelev nukuke, kassisilmadega, perfektselt meigitud, lõhnastatud, kontsapikkusega vähemalt 13 sentimeetrit, Chaneli kreemipotsikukesed vannitoa riiulilt vastu vaatamas ja alla Armani kotka pepu peal ei oleks tulnud mõttessegi end riietada – kõik “viimase peal tiptop” …ühesõnaga mina. Tol hetkel “iseloomustus” missugune. Tõeliselt vägev naine, kas pole? Milline originaalsus ja omapära!
Tolleaegset kallimat vangimajja saates sai elust Eestis villand. “Issand kui kõrini mul on!” mõtlesin ning järgmisena tabasin end lennukist lõunamaa poole teel. Tolleaegsed unistused ehk siis töö ja pidu, tants ja pillerkaar käsikäes said järjest kenasti linnukesed kirja – šampus voolas ojadena ning raha tuli, oli ja jäi. Hing aga ihkas vaheldust ning miski tõmbas mind tagasi Eestisse. Miljon krooni taskus, sai muretsetud uhke bemm ja muu “hädavajalik” ning veelgi võimsamalt ellu süüvima hakatud – mis see elu siis endast kujutab?! Šampus voolas ikka ojadena. Tegelikult lisaks šampusele voolas ojadena ka kõik muu, mis aitas kaasa reaalsusest väljumisele.
Siis toimus ärkamine. Mitte päris sellises sõna tähenduses, nagu inimkond täna tavatseb kasutada.
Minu ärkamine tol hetkel oli vägagi vaevaline ärkamine. Ning seda selle kõige sügavamas mõistes. Kõik oli nii hägune ja pimestav. Tugeva peakumina saatel püüdsin mõista, mis toimub. Ninna tungis intensiivne haiglalõhn. Midagi oli veel intensiivne – see oli palat, kus ma lebasin. Intensiivravipalat. Esimene intensiiv. Koomapalat. Toimus minu ärkamine koomast.
Aparaadid piiksusid, juhtmed läbistamas minu keha, kanüülid…1, 2, 3, 4, 5, 6 – kokku kuus kanüüli, mis õmmeldud randmenahkade sisse. Kompasin tasapisi enese nägu, kas kõik on ikka omal kohal? Nõrk käsi libises näost alla kaelale, kaelas omakorda kanüülid ning kõri läbistamas jäme toru, mis hingata aitas. Armetult liigutasin lina, kas jalad on alles… on. Aga liigutada oli raske, üks jalg üldse ei liikunud, halvatud… Kubeme juures sidemete vahelt paistis suur mädane haav, mida äsja olid läbistanud voolikud, mis pumpasid verd kehas ringi. Ja olid pumbanud kaks nädalat, mil minu süda iseseisvalt selleks võimeline polnud. Juhtmeklemmid rinnal andsid surakat igal korral, kui süda taaskord lööke vahele jättis – tõeline arütmia, südamepuudulikkus. Neerupuudulikkus, maksakahjustus, üleni paistes. Sellised olid minu esimesed avastused peale poolteist kuud kestnud koomast ärkamist.
Püüdsin haarata oma peast kinni, kõik toimus justkui aegluubis… Peas valitsesid rasvased ebaühtlased juuksetuustakad. Minu pikad blondid juuksed, mis ju alles äsja sinkjasmustaks värvitud said, minu paksudest kaunitest juustest olid järele jäänud mõnesentimeetrised takused udemekimbukesed nüüd minu värisevate ülespaistetanud sõrmede vahel. Värisev käsi vajus rinnale juhtmetesse. Mis mu juustest saanud on, mida minuga tehtud on? Häält ei saanud teha, kangest alkoholist ärakõrvetatud kõri valutas, lisaks läbistas seda hingamist abistav toru. Niimoodi ma voodi külge sõna otseses mõttes aheldatuna lebasin, teadmatuses.
Ma lihtsalt ei saanud mitte midagi aru, mis minuga toimumas on. Märkasin enda voodi kõrval lauakesel steriilsete vatitampoonide kõrval olevat Cutasepti pudelit. Desifitseerimisvahend piirituse baasil. Minu esimene jõupingutus peale pooleteistkuulist koomast ärgates oli maksahaigusest tingitud kollaseks tõmbunud käe nõrk sirutus kange puhastusvahendi järele, millest mõned lonksud juba eikusagilmaale ära viisid. Kui olin suutnud veel enne korraks mõttes küsida, mida minuga tehtud on, tol hetkel veel mõistmata, mida ma hoopis ise enesega teen… Ning alustasin taaskord surnud ringis tammumist.
Kuid elu läks edasi. Nii palju kui seda eluks nimetada sai.
Peale haiglast välja kirjutamist jätkus kõikumine maa ja taeva vahel. Ei, pigem maa ja põrgu vahel. Ei, pigem kõikumine põrgu erinevate paralleelide vahel. Selline oli elu, mille olin endale loonud. Kuid siiski olin suutnud õppida uuesti käima ning rääkima.
Ja kõik algas ju nii süütust pidutsemisest. Pöörasest klubitantsijannast oligi saanud pöörane. Ja seda selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Minu elu kõige loomulikumaks osaks olid saanud alkohol, narkootikumid, toksilised ained ja stimulandid. Mida iganes, mis tundus, et mõjub orgamismile. Meelemürgid, ükskõik milline aine, millel vähegi maitset ja tundus, et “toimib” ning tarbida senikaua, kuni pilt eest. Mulle polnud kunagi piisvalt. Minevikus väljakujunenud fraas “mida rohkem, seda uhkem”- saigi reaalsuseks. Mida rohkem, seda “uhkem” blackout.
Aasta möödus vägagi huvitavalt – omandades kogemusi. Ning mitte just kergemate killast.
Ärkamine. Taas. Mis sest, et minu nägu ümbritsesid sidemed ning nina läbistasid voolikud, oli intensiivne. Juba tuttavaks kujunenud haiglalõhn tungis minu meeleelunditesse. Mind ümbritses klaasboks, kaamerad ülalnurgas ning võimsad uhked aparaadid piiksumas. Seekord mäletan aparatuuri, millist polnud ma isegi filmides kohanud. Kui vaid, siis kõige karmimates haiglasarjades. Kätes taaskord kanüülid naha külge õmmeldud, käed omakorda spetsiaalsete rihmadega raudvoodivarbade külge seotud. Viis kanüüli kätes. Pluss kaelas kaks. Märkasin arste jälgimas mind teispool klaasi. Nende nägudest võis välja lugeda korraga nii viha, kurbust, haletsust kui ahastust. Ma ei kuulnud, kuid nende pilgud rääkisid vaid üht – sellest tüdrukust ei saa asja. Nad vangutasid kordamööda pead ning siis lahkusid minu vaateväljast.
Minus hakkas tekkima paanika. Vaiksel kähiseval häälel kutsusin õde. Õe saabudes palusin vaid, et vabastataks minu käed kammitsatest. Lubasin, et enam ei tee. Ei teadnud küll, mida ma enam ei kavatse teha, kuid lubasin, et ma enam ei tee ning lasin rahulikult lebades käed ja jala rihmadest vabastada, jalg veriseks hõõrdunud ärkamisjärgsest mäslemisest. Küsisin pisarsilmil õelt peeglit, et vaadata enda nägu. Jah, on küll peeglit, oli õe vastus konkeetne. Näed, seal seinakapil on peegel. Sinna ma aga ei ulatunud, sel korral olin ka jalaluud katki kukkunud ning vasak jalg oli üleni kipsis.
Nii ma seal lamasin ning püüdsin välja nuputada mis minuga seekord toimunud oli. Millega seekord hakkama olin saanud. Ei midagi erilist ka sel korral. Mind oli leitud kainestusmaja eest vedelemas, kust ma just kell pool seitse hommikul olin vabanenud. Olin ära joonud kainestusmaja pesemisruumis käte desinfitseerimisvahendi ning langesin veerand tunni jooksul koomasse. Saavutasin rekordilise 6,9 promillise joove, mis selgus vereproovist haiglasse toimetamisel. Koomas. Taas.
Nii ma olingi ärganud oma elu neljandast koomast. Kahe aasta jooksul.
Veel kaks aastat tagasi kaunitarist tantsijannast oli nüüdseks kujunenud kähiseva häälega etanoolist ärakõrvetatud kõriga lombakas. Hõredad takused juuksetuustakad katmas pealage. Milline naine! Iseloomustus missugune!
Minu voodi äärele istus meditsiiniõde. Tundus, et õed ning muu personal oli minu peale nii solvunud, et keegi minuga vestelda ei tahtnud. Kuid tema rääkis. Ta jutustas, kuidas kõrvalpalatis lebab inimene, kellel siis niiöelda ebaõnnestus enesetapu sooritamine ning on teist aastat järjest koomas. Järgmises palatis on mees, kes jäi põleva sigaretiga diivanile magama, pool kehast põletushaavadega. Ning too meditsiinitöötaja, see armas naisterahvas minu voodiserval küsis minu käest – kas see on elu? On ju tegelikult teisiti võimalik ka. Miks sa endale niiviisi teed? Jaana – kas sa tõesti tahad nii? Sa oled palju katsetanud ning proovinud, ehk proovid nüüd teisiti? On ju ka teisi võimalusi. Ja siis ma mõistsin. Mõistsin, et ehk siiski ongi võimalik. Ei taibanud küll kuidas täpselt teisiti, aga väike lootusekiir minu sisse saabus. Äkki tõesti on minul võimalik elada ka teisiti?
Siis ma nutsin. Kurnatud kehast tihkus tasapisi aastate jooksul nutmata jäänud nutt välja, pisarad ohjeldamatult voolamas. Olin äsja ärganud oma elu neljandast koomast ning tõesti tundus, et kõik on läbi proovitud. Kuid miski nagu oleks veel, see varem nii võimatuna tunduv “miski” hakkas endast märku andma.
Mõned päevad hiljem toodi mulle mustas prügikotis minu lõhkilõigatud riided, mis koomas olles mul seljas katki lõigati. Vaatasin neid räbalaid ning isegi siis suutsin mõelda, et firmariietest kahju, katki lõigatud lausa teised aga vot iseendast ei osanud hoolida kõigi nende aastate jooksul. Kuidas seda siis nimetada – tarkus tuleb tasapisi?!
Peagi toimetati mind järgmisesse osakonda, intensiivist ära. Mind paigutati kanderaamiga kiirabiautosse, kips kolksatas veel vastu auto metallust. Uurisin autojuhi käest, et kuhu oleme suundumas. Tegelikult aimasin juba, et psühhiaatriahaiglasse, kuhu siis veel. Autojuht teavitas aga, et uude osakonda, kus mind mõned päevad turgutatakse. Loomulikult tervitasid mind kiirabiauto ukse avanedes Paldiski maantee haiglakorpuse tuttavad paekivimüürid. Noh, sisetunne tol hetkel vähemalt ei valetanud.
Vastuvõtuosakonda sisse komberdades tundis valvearst mind koheselt ära. Viibisin ju tegelikult juba aasta jooksul viiendat korda seal. Vastuvõtust keelduti. Alkoholismiraviga peab suunduma mujale asutusse, sain vastuseks.
Rõõmustasin, oi kus ma rõõmustasin. Et pääsen nüüd koju. Ja ma võtan endaga midagi ette. Ma luban! Nüüd on mul võimalus teha midagi teisiti. Ma polnud varasemalt endale lubadusi andnud, sest juba ette teades-tundes, et ma neid nagunii ei pea. Kuid mul lihtsalt polnud enam valikut. Proovisin endale ja elule uutmoodi läheneda, tuletades meelde haiglaõe juttu.
Veel mõned päevad tagasi oli mind toimetatud vanematekodust politseiga kainestusmajja, kainestusmajast intensiivraviosakonda ning intensiivraviosakonnast omakorda psühhiaatriahaiglasse ning sealt siis taaskord vanemate korterisse. Ring missugune!
Minu vanemate tühi, samas ahastuses pilk oleks justkui minust lihtsalt läbi vaadanud.
Nähes mind maja ukse ees räbalates ning kipsis jalaga äärekivil istumas – ka nemad olid lootuse kaotanud. Või siis ka mitte päris… Nad lubasid mind korterisse. Kuid vaid minu vähihaige ema seatud tingimusel, et alustan anonüümsete alkohoolikute tugigrupis osalemist. AA variandist olime tegelikult arutanud põgusalt ka haiglaõega.
Mõne päeva pärast alustasingi käimist AA-s. Kui seda käimiseks nimetada saab – pigem komberdasin karkudega.
Olin täiesti läbi. Nii mentaalselt kui füüsiliselt. Aga osalesin koosolekutel ja ei pääsenudki mitte kuhugi mujale. Minu üks eluperiood hakkas mööduma AA ja kodu vahel.
Kahe aasta jooksul olin üle elanud neli koomat, roietemurrud, käeluumurrud, peahaavade õmblemised, korduvad autoavariid… olin tunnistatud invaliidiks ning elatusin pensionist.
Mõne aasta eest olin olnud klubitibi, kellele lihtsalt meeldis lõbutseda ning kelle motoks oli saanud “elu põleb kõrge leegiga”. Selle tähendust mõistsin alles nüüd. Jah, minu elu põles tõepoolest väga kõrge leegiga.
Päevad möödusid ning ka nädalad. AA koosolekutel osaledes hakkas tagasi tulema eluvaim. Kuid hakkas saabuma ka päev, mil vabanen kipsist, mis nii kohutavalt juba häiris. Ja appikene, hakkas ju saabuma ka Õllesummer. Mida ma siis tegin – kurtsin arstile, et vaja kips maha võtta, kuidas ma juba tundsin, et mu jalg on terve, sest poolteist kuud kipsi juba kantud. Kuid loomulikult arst mind kipsist ei vabastanud. Õllesummer jäigi ära. Küll aga jõudsin kipsiga laulupeole. Ning kujunes hoopis nii, et päev pärast laulupidu vabastatigi mind kipsist. Olin 1,5 kuud kipsiga ning 1,5 kuud käinud AA-s. See vähem kui kaks kuud AA-s osalemist juba pani mind teisiti mõtlema ning kaasas aina enam selguseraasukesi. Minu ümber olid tekkinud sõbralikud inimesed, kaasteelised, kes raskematel hetkedel teineteisele toeks said olla. Inimesed, kes tundusid mõistvat.
Ma hakkasin tõepoolest uskuma, et teisiti on ka võimalik.
Ma polnud 17 aastase perioodi jooksul kahte kuudki kaine olnud. Minu elu oli hakanud uusi pöördeid võtma. Pöördeid sirgema peatee suunas. Iga päevaga aina enam ja enam selginedes.
Pool aastat selginemise teel oldud ning minuni jõudis artikkel koos videolõiguga. Mis ka omakorda määrasid minu saatust. Need kirjeldasid tuntud ravimite, antopsühhootikumide kõrvalnähte ning tarvitamisega kaasnevat tugevat sõltuvust. Videos kirjeldati ravimi kerget kättesaadavust mustal turul ning selle droogi nii levinud kuritarvitamist üleannustamise näol. Mul tekkis hirm. Oli ju tegemist sama ravimiga, mida tarvitasin ka mina. Kuid siis saabus veidi hirmutav äratundmine. Mida veel?! Olin enda arvates teadlikult väljumas meelemürkide maailmast, kuid samas tarvitasin ju rahusteid, antidepressante ning sedasama antipsühhootikumi. Milleks? Küsisin ma endalt. Mulle hakkas enam huvi pakkuma, mida võivad pealnäha nii süütud farmakonid organismiga teha. Ja selgus tuli.
Päevapealt jätsin ära eelmainitud rohud. Minust oli saanud ravimisõltlane minule eneselegi teadmata. Aga eks tol perioodil oli palju, mida ma oma elus ei teadvustanud. Olin kapseldanud end hägusa mulli sisse, kus ma siis oma ebaloomuliku teadvuseseisundiga uut elu püüdsin alustada. Selline ähmasus ning arusaamatus, pidev “eikusagil” olek, lihtsalt mõttetu olemine. Tühine tunne. Olin ju niiöelda “korralik” juba pool aastat, kuid seejuures pidevas uimastuses – seekord siis legaalsete “elu tuimastite” mõju all. Ma ei tahtnud enam nii. Taotlesin ju selgust ning farmakonid seda mulle kohe kindlasti ei pakkunud. Nüüd jõudis järg taas midagi teha teisiti – valida variant, et midagi saaks muutuda. Jätsin üleöö ära rohud. See oli raske. Väga väga raske. Kuid seda oli järsku vaja, sest muutus ning tõeline mina vajas pinnale kerkimist.
Loobudes viimaks ja lõplikult kõigist võõrastest keemilistest ainetest – siis algas tõeline selginemine.
Hakkasin mõistma, kui värviline on maailm ning neid fantastilisi värve ongi lõpmatul hulgal. Et kõik ei olegi hägune mull, mille olin iseendale loonud kõige selle toksiinihunnikuga, millega ennast ikka ja jälle kas teadlikult või teadmatusest mürgitanud – see kõik hakkas tasapisi taanduma minu kehast. Milline imeline ärkamine! Justkui kevadel. Hakkasin eristama lõhnu, nägema värve ning maailma ilu. Ilu, ehk siis elu, mida ma mitte kunagi varem polnud märganud. Nüüd alles hakkasin ma mõistma, et ongi midagi rohkemat.
Täna olen ma 30 aastane. Tean, mida tähendab alkoholism, narkomaania, toksikomaania, anoreksia, buliimia, sõltuvus rahustitest, antipsühhootikumidest, antidepressantidest, sõltuvus stimulantidest. Olen kogenud. Olen vastavaid valikuid kogenud.
Ja need olid minu valikud. Valikud, mille kasuks otsustasin tol hetkel, sest ma lihtsalt ei osanud teisiti.
Kas tõesti peab inimene kaotama selleks elu (ja seda paraku sõna otseses mõttes, mind on elustatud kaheksa korda…), et mõista, kui väärtuslik see on?
Samas ma mõistan, et kogetu on kõik nii vajalik. Ma ei kahetse mitte midagi! Ja saan aru, kui oluline on lootus. Sest tean, mis tähendab, kui see on kadunud – kuid lootus eksisteerib – ja siinsamas meie lähedal! Lihtsalt tuleb lubada lootust enda ellu ja nähagi pealtnäha võimatu võimalikkust!
Arsti sõnavara kasutades on mul tänaseks imepärane “kosmonaudi tervis”, olen taastanud tänu lihtsatele vahenditele oma tervise täies ulatuses ning rohkemgi veel. Tervenemine olukorrast, kus kõik ju nii ilmvõimatu tundus.
Kogemused ja teadmised on toonud mind siia tänasesse päeva ning kasutan neid aidates ja õpetades. Ma tervenen ning eeskujuna jagan oma teadmisi tervenemise teel. Isegi kui tundub, et elu on keeruline või allaandlikult eeldades, et pole midagi pihta hakata, siis kogemused on need, mis rikastavad maailma ning kõik on alguse saanud nullist – me ju oleme tegelikult alkeemikud! Lihtsalt peame lubama endal seda uskuda. Lubama elul toimuda ja see toimibki – kõik on võimalik! Elu vajab elamist ning millal siis veel, kui mitte praegu?!?
Autor: Jaana Lukovnikova
Hea lugeja, kui sul on oma imelise ärkamise ja tervenemise, oma transformatsiooni lugu, mida tahaksid teistega jagada, palun kirjuta meile aadressil toimetus@alkeemia.ee.
